Maailm

Vanemate inimeste võimalus olla nutikam

Toimetas Jane Saluorg, 22. veebruar 2016, 09:40

7 KOMMENTAARI

e
Elutempo Rahustaja/ 23. veebruar 2016, 17:58
Tava-mobiil ja kirjavahetuseks ning pangaga suhtlemiseks lauaarvuti - neid asju vajab pea iga sotsiaalselt aktiivne inimene. Nutikatest mänguvidinad on meie peres eelkooli-ja koolilaste tarvis. Kõrgemas keskeas inimesena suhtlen endiselt palju vajamata selleks nt facebooki jm ilmaimet.
O
!!!/ 23. veebruar 2016, 09:58
Ootan telefoni, mis on ilma igasuguste mittevajalike viguriteta. Telefoniga peaks saama helistada ja sõnumeid saata, tal peaks olema vastupidav aku ja , hea küll, fotokas võiks ka olla.
o
200 €!? Jälle l.llide pügamiseks. Õige vanurite telefon on Samsung 1200 13 .... 15 €.
p
Penskar penskaritele./ 22. veebruar 2016, 13:51
Tänapäeval elab inimene juba loodusele võlgu. See tähendab, et peab kiiremini kõike saama kui looduse ringkäik tagasi toodab. Minul vana "Nokia 54...". Isegi ei tea milline täpselt. 10-ne aastane, aku veel sama, ajab igapäevaste keskmiste kõnede asju umbes viis päeva laadimata. Seesama esimene kaartki sees. Ei ole teda lahti kiskunud, ei mäletagi, kuidas käib. Arvan, et saan helistades lihtsamalt asjad aetud kui mingeid äppe rebides või kellegi blogisid lugedes. Näe, arvuti on, lugemise ja tähtede tippimise sain selgeks. Piisab mulle. Seda aga aiman, see digi selle maailma ükskord kummuli keerab.
k
ka penskar,/ 22. veebruar 2016, 13:25
mul veel tavatelefon, kuigi selles on ka raadio ja fotokas, neid pole kunagi kasutanud, lihtsalt ilma nendeta polnud vastavat mudelit, millel klahvid peidetud. Milleks mulle mingi nutitelefon?
p
pensionär/ 22. veebruar 2016, 10:39
See pole võimalus vaid pigem sundus. Meile sunnitakse peale järjest uusi ja uusi asju, mis vajavd arvutit ja sellega toime tulemise oskust. Riigil on vaja pidevat ülevaadet igast meie liigutusest, eriti puudutab see meie pensioniraha liikumist. Kas ja millal võtame oma raha välja, millele me selle kulutame kui kulutame- kogu elu on seatud pideva kontrolli alla. See unustatakse päris ära, et maal elav inimene ei saa elada nii, et kõiki oma asju ajab plastkaardi või mobiiliga. Oleme elust nii ära lõigatud, et korra nädala või kahe jooksul laseme ennast sõidutada alevisse või lähimasse linna poodi. Muidu käime jalgsi lehmapidajalt piima ostmas, naabrilt mune ostmas ja talunikult kartuleid ja sealihaostmas. Endal pole enam võimalik harida maad, sest pole nii palju raha, et osta sõnnik, lasta maa harida ja suvi läbi kartulipõldu ka hooldada ja pealegi oma tarbeks kulub ka liiga vähe, selleks et ise tootma hakata. Paistab, et sellest, kuidas metsakülades üksikud inimesed elavad, ei teata pealinnas mitte midagi. Meie elame siin oma elu nii, nagu oskame ja nagu rahakott lubab.
j
jajah/ 22. veebruar 2016, 11:12
[Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele.]
k
Kas sa / 22. veebruar 2016, 13:54
arvad tõesti, et penskarid nii palju kirjavigu teevad kui tänapäeva noored? Meie õppisime koolis omal ajal, et selgeks saada, mida oli vaja. Meil on aega, et läbi mõelda, mida kirjutada. Kiirusta sinagi aeglasemalt. Muidu jooksed omale nina taguotsa.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee