Kahjuks kaubanduskeskuses mul pilti teha ei õnnestunud. See foto on aga tehtud ühest metroojaamas olevast putkast. (Liina Metsküla)

Põhja-Korea on ülivaene riik. Seda me teame. Mida ma aga peaksin arvama sellest, kui meid, välismaalasi, viiakse Pyongyangis uhkesse kaubanduskeskusesse?

Kaubanduskeskus oli kolmekorruseline ning seal oli poodlemas palju inimesi. Nagu ma alati Põhja-Korea kohta ütlen – ma ei tea, kes need inimesed olid. Kui nad kõik ei olnud näitlejad (mida ma südamest loodan), siis kohe kindlasti olid nad rikkad.

Kahjuks oli kaubanduskeskuses rangelt keelatud fotode tegemine, seega ei saa ma teile ühtegi pilti näidata. Uurisin hiljem meie lääne giidilt Charlotte’ilt, miks siis ikkagi ei lubatud pilti teha. Selgus, et Põhja-Korea vonnil on kaks väärtust ning kuna kaubanduskeskuses on rahavahetuspunkt (mis on avalik saladus), siis ei tohi seda jäädvustada. Ilmselt jäi see kahe väärtuse ja rahavahetuspunkti asi veidi segaseks. Ma pean tunnistama, et ka mina ei saanud sellele sajaprotsendiliselt pihta. Charlotte rääkis, et umbes viis aastat tagasi otsustati üleöö, et vot, nüüd on vonni väärtus sada korda väiksem kui varem. Inimesed läksid marru (see olevat viimase aja kõige suurem vastuhakk juhtidele), sest neil oli järsku sada korda vähem raha. Nüüd hakkab aga väärtus tagasi minema sellele tasemele, kus ta oli enne. Kaubanduskeskustes sahkerdatakse raha vahetamisega ja seda pole vaja avalikult läänemaailmale näidata.

Aga räägin hoopis asjadest, mida müüdi kaubanduskeskuses. Esimesel korrusel oli suur toidupood, kus võis leida kõike, mida meiegi toidupoodides. Ainus, mis mulle silma jäi, oli puuviljade vähesus. Lettidel oli vaid õunu, mandariine ja banaane. Samuti oli piim tehtud pulbrist.

Jätsin mõned hinnad meelde eurodesse arvestatuna: pakk makarone oli umbes üks euro, kohv ja tee umbes neli eurot, kõikide puuviljade kilo ühe euro ringis.

Lettidel oli ka lääne tooteid, aga need olid korralikult kallimad kui meil ja kohalikest toodetest vähemalt poole kallimad. Toon näite: Garnieri meigieemaldaja on Eestis neli-viis eurot, seal aga umbes kümme eurot. Olemas oli ka näiteks Pantene šampoone, mille hinnad olid ligi kolm korda kallimad kui meil: umbes kaheksa eurot.

Põhja-Korea tooted olid aga euro ringis, mõned veidi rohkem.

Teisel korrusel oli riiete, jalatsite ja aksessuaaride osakond. Sealjuures olid hinnad üsna kallid ning riideid eriti alla 20 euro ei leidunud. Müügil oli ka kõiksuguseid mänguasju (suured mänguautod ja mänguloomad), jalgrattad, mööbel, sanitaartehnika. Hinnad võrreldavad meie omadega. Kuigi meie giidid kordagi kohalike palkade osas suud ei paotanud, siis räägitakse ju, et need on miniatuursed.

Milline põhjakorealane üldse jõuab osta sellest kaubanduskeskusest asju? Või ongi see olemas AINULT meile näitamiseks?

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

18 kommentaari

M
mnjah  /   18:14, 15. märts 2016
tiba piinlik kohe seda sarja lugeda. ei ole kõige esimese nooruse esindaja..maailma ka näinud. aga kuidas nii lihtsakoeline ja -meelne saab olla. käia p-koreas (tõenäoliselt igal pool maailmas) nii pealiskaudse ja taipamatu olekuga ringi...veider. jääb mulje nagu inimesel on pohh.. vaatab nagu välismaa telekast mingit lõunamaa seepi, sõnagi aru ei saa, kirjeldab teistele edasi kohmetuid "ma nägin seda" pildikesi aga sisu ja arusaamist pea null. ei mingit eeltööd või takkatraavi analüüsi. vilgas ja viljatu sebimine.
K
Käisin  /   13:38, 23. veebr 2016
seal 1988. aastal... Tundub, et palju seal sellest ajast muutunud ei ole, kui juttu(sid) ja raamatuid lugeda. Raha (siis von'ide) kohta võin kinnitada seda, et oli jah kolme sorti von'id - kap. maadest pärit turistidele, sots. maadest tunutele ja oma lihtrahvale. Esimestel oli (vist) punane täheke, teistel sinine ja kolmandad olid hoopis tähekeseta. Meid viidi samuti kaubamajja (ilmselt samasse, millest siingi jutt), mis oli mõeldud sots.maailmale, sest muud raha meil polnud vahetatud. Omal käel (millele hästi küll ei vaadatud) käisime ka nö. oma inimeste kaubamajas kui ka lääne inimestele mõeldus. Kõige madalama von'i kaubamaja müüjad ei tohtinud vastu võtta muud kui "madalamat" raha aga nad võtsid (kui kedagi läheduses polnud), sest nad said selle rahaga nö. kraad kõrgemast poest osta, kuna nende poes polnud midagi - 50 m riiulit oli plastämbreid ja teine 50 m laualampe (ntx). Meile oli alles jäetud 30 rubla per nose, kuid kohalik pank neid ümber ei vahetanud ja kusagil kauplustes neid ka tunda ei tahetud... Kahe nädala peale oli meil 180 sinitähelist von'i kulutada. Küllaltki hinnas oli kohalik peenkäsitöö - siidile siidiga tikitud pildid ja pannood (ühe sellise tõin ka koju - 90 von'i eest), veel on mul mälestuseks paar plaati kohaliku suurorkestri esitusi (äravahetamiseni sarnane Dunajevskile või Blanterile), inglise keeles üllitatud Juche ideede kirjeldus, kohaliku päikese Kim Il Sun'i "elulugu" (venepäraselt Kim Ir Sen), prospekte näidisobjektidest, mõned ajalehed ja ajakirjad, ühest buda-templist pärit viirukit... Nii et, jah, tuleb tuttav ette küll...

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis