18 kommentaari

M
mnjah  /   18:14, 15. märts 2016
tiba piinlik kohe seda sarja lugeda. ei ole kõige esimese nooruse esindaja..maailma ka näinud. aga kuidas nii lihtsakoeline ja -meelne saab olla. käia p-koreas (tõenäoliselt igal pool maailmas) nii pealiskaudse ja taipamatu olekuga ringi...veider. jääb mulje nagu inimesel on pohh.. vaatab nagu välismaa telekast mingit lõunamaa seepi, sõnagi aru ei saa, kirjeldab teistele edasi kohmetuid "ma nägin seda" pildikesi aga sisu ja arusaamist pea null. ei mingit eeltööd või takkatraavi analüüsi. vilgas ja viljatu sebimine.
K
Käisin  /   13:38, 23. veebr 2016
seal 1988. aastal... Tundub, et palju seal sellest ajast muutunud ei ole, kui juttu(sid) ja raamatuid lugeda. Raha (siis von'ide) kohta võin kinnitada seda, et oli jah kolme sorti von'id - kap. maadest pärit turistidele, sots. maadest tunutele ja oma lihtrahvale. Esimestel oli (vist) punane täheke, teistel sinine ja kolmandad olid hoopis tähekeseta. Meid viidi samuti kaubamajja (ilmselt samasse, millest siingi jutt), mis oli mõeldud sots.maailmale, sest muud raha meil polnud vahetatud. Omal käel (millele hästi küll ei vaadatud) käisime ka nö. oma inimeste kaubamajas kui ka lääne inimestele mõeldus. Kõige madalama von'i kaubamaja müüjad ei tohtinud vastu võtta muud kui "madalamat" raha aga nad võtsid (kui kedagi läheduses polnud), sest nad said selle rahaga nö. kraad kõrgemast poest osta, kuna nende poes polnud midagi - 50 m riiulit oli plastämbreid ja teine 50 m laualampe (ntx). Meile oli alles jäetud 30 rubla per nose, kuid kohalik pank neid ümber ei vahetanud ja kusagil kauplustes neid ka tunda ei tahetud... Kahe nädala peale oli meil 180 sinitähelist von'i kulutada. Küllaltki hinnas oli kohalik peenkäsitöö - siidile siidiga tikitud pildid ja pannood (ühe sellise tõin ka koju - 90 von'i eest), veel on mul mälestuseks paar plaati kohaliku suurorkestri esitusi (äravahetamiseni sarnane Dunajevskile või Blanterile), inglise keeles üllitatud Juche ideede kirjeldus, kohaliku päikese Kim Il Sun'i "elulugu" (venepäraselt Kim Ir Sen), prospekte näidisobjektidest, mõned ajalehed ja ajakirjad, ühest buda-templist pärit viirukit... Nii et, jah, tuleb tuttav ette küll...
N
no kuule, 1988 a.!  /   13:54, 28. veebr 2016
Mis meil 1988 a. oli????
S
Sass  /   20:47, 22. veebr 2016
Toidukaupade osakonnas oleks soovitanud ka kaupade säilivusaegu vaadata. Väidetavalt olevatki tegemist nn muuseumi ja muuseumieksponaatidega ja säilivusaeg juba ammu ajalugu.
S
See on rohkem vormistuse kusimus  /   18:41, 22. veebr 2016
Kuidas voimueliit eraldatakse töörahvast. No meil on kull raha uks kuid loppmangus ehk saadavate materjaalsete hüvede naol on selge ehk samasugune vahe kui Pohja Koreas. Kui me võtame meie võimu eliidi palgad Eestis mis on isegi kumme korda suuremad kui alama astme rahval ja sinna vahele jääb keskastme võimu nomenklatuur oma kolme kordse ja enama kordse palgaga No võite ise järeldada. NL aegadel oli palga vahe vaike kuid ostujõu maaras ikka ara kaupadele ostmisele juurde paas
N
Nõukogude elu  /   16:49, 22. veebr 2016
Ei maksa imestada, et Põhja-Koreas on nii öelda Lääne kaubavalikuga sarnanevaid kauplusi. Mina olen tundnud mitut Eesti inimest, kes on külastanud Põhja-Koread. Nende jutujärgi on Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis käibel kolme sorti kohaliku raha Voni. Esimese taseme Vonid on kõige tavalisemate lihtinimeste raha, mille eest ei ole peaaegu midagi võimalik osta. Teine aste on selline Von, nagu olid Nõukogude ajal Boonid. Ehk nagu rahvas nimetas neid meremehe rahadeks. Nende eest on juba võimalik ühtteist ka osta rohkem, kui tavainimestele makstavate Vonide eest. Kolmas tase on eliidi Vonid. Vot need on sellised rahad, mlle eest saab osta peaaegu samaseid kaupu, mis Lääne kauplustes, kuigi hinnalt kallimaid. Arvatavasti artikli autor külastaski sellist eliidi kauplust, mida siis P. Korea propaganda kasutab oma töös. Lääne turistidele vahetatakse valuuta vastu seda kõige kõrgema astme Vonisid. Neid teise astme Vonisid said omal ajal vahetada endised Ida bloki maad ja Nõukogude turistid. Tänapäeva Lääne, seal hulgas Eesti turist ei näegi neid kahte madalama astme Vonisid, sest talle neid ei vahetata. Samas selline "turismindus" aitab rahastada kuritegelkku diktatuuri režiimi ja ainult pikendab Korea rahva lõhestuspoliitika tragöödiat.
M
mäletan  /   16:05, 22. veebr 2016
omal ajal vahtisime ka hotell Tallinna lähedal läbi klaasi Inturisti poe akende taga olevaid kättesaamatuid asju, näiteks fotoaparaate
Ä
Ära uduta  /   08:42, 16. märts 2016
Turisti poel polnudki aknaid, kust midagi vaadata oleks saanud.
J
JUHAN  /   15:25, 22. veebr 2016
Hind paneb asjad paika. Nõukogude ajal turismilinnas Tšernigovis sattusin poodi, kus oli küll kõike, kuid kõik oli ka poole kallim kui tavapoodides. Tavapoes maksis tavaline keeduvorst umbes 2 rubla, seal aga 3,5 -4 rubla. Suitsuvorst oli tavapoodides 3,5 rubla kilo, seal aga 5-6 rubla. See-eest olid tavapoed enamasti vorstidest tühjad, seal aga oli kaupa küll. Ainult maksa ja osta.
Või nagu praegu Venemaalgi. Moskvas ja Peterburis on poodides kõike saada. Aga mine kuhugi kaugesse maakolkasse. Veel parem, kuhugi Uraalide taha ja kiika kohalikku küla või linnapoodi sisse. Tühjus! Ja on teada, et Moskva üritab võõrsilt tulnud kauba kokkuostjad välja tõrjuda.
Nõukogude ajal oli vahe ka Mosvas ja Leningradis eneseski. Väljavalituile oli juba Stalini ajal GUM, kuhu aga iga matsi tänavalt sisse ei lastudki. Ka Tallinnas oli 80-ndatel niinimetatud valuutapood, kust sai kõike defitsiiti osta, Kas siis välisvaluuta või boonide eest, mida said meremehed. Rubla seal ei kehtinud. Ka 1990-nda aasta Tallinna laulupeol olid Lauluväljakul kahesugused suupiste ja joogikioskid. Valuuta eest võis osta banaane ja muud head paremat. Kõrval rublade eest oli aga valik märksa nigelam, seal juba banaane ei müügil olnud.
Ka rajoonikeskustes oli nõukogude ajal mingi spetspood, kus müüdi defitsiiti sisaldavaid "Brežnevi pakikesi" või "kommunist kompsukesi". Kuid neid müüdi vaid nimekirja järgi mitte igaühele. Ning need sisaldasd tolleaegseid defitsiitkaupu. Apelsine, suitsuvorsti, majoneesi, rohelist hernest ning muudki, mida tavapoes üldiselt saada polnud Näiteks "Krasnaja Moskva" trühvlikomme j.n.e.
E
Erki  /   16:48, 22. veebr 2016
Jep, lahe meenutus. Poes olid isegi korvisabad, et saada üldse poodi sisse. Ma olin küll koolilaps, aga sai ka seda tühjade lettide maitset nautida. Ema töötas õnneks ETKVL-s, ega millestki nüüd ilma ka ei jäänud. Toit oli kokkuvõttes ilmselt kordi tervislikum kui täna. Ja johhaidii, kui vanaonu välismaalt 10 taala viskas sulli. Kohe Raekoja platsil olevasse valutsipoodi kokat ostma. Valuutapoed tundusid muidu nagu mingi keelatud kohad, isegi sisse ei julgenud minna.
!
!  /   12:26, 23. veebr 2016
Kui ema töötas kaubanduses, siis sul vedas. Teie peres siis ilmselt tualettpaberi ja hambapasta kriisi ei olnud. Ja kui väljamaa sugulane vahest taalasidki saatis, siis oli teil lausa lust ja lillepidu. Mitte nagu mõnel teisel. Sest meie peres näiteks polnud ei kaubandusvallas töötajaid ega ka mitte selliseid tuttavaid. Ega päeval tööst vaba aegagi poes kaubatoomist passida. Et kas satub peale. Õhtuks peale tööd oli aga vähene letti jõudnud defitsiit juba ammuilma läbi müüdud. Ja provintsis oli varustatus nagunii halvemal tasemel kui Tallinnas.
T
to !  /   14:49, 23. veebr 2016
Teil oli küll siis üsna raske elu. Mul ema töötas vastava kaupluse osakonnajuhatajana. Soome, Jugo, SDV, Tsehhi riided, jalanõud. Hambaspat oli ka müügil, kas need olid mingid Bulgaaria pomorinid või. Rahapuudust ka polnud. Reisitud sai ka palju, nii omal käel kui tuusikutega.
E
Erki  /   19:01, 23. veebr 2016
Peldikupaberi ja hambapasta puudust ei mäleta tõesti. Ei olnud tegelt millestki puudust, aga midagi üle ka ei olnud. Tavaline vähenõudlik elu. Valuutaga vanaonu tekkis siiski alles 80-ndate lõpus. Eks vene ajal elati täpselt nii hästi, kui ise sebisid omale tutvusi. Rohkem oli väärt sada sõpra kui sada rubla.
T
tuleb  /   16:53, 24. veebr 2016
meelde ka esimene päev kui inimestele vahetati kroonid.Töötasin Neste bensiini jaamas ja siis tulid inimesed ostma välismaa kaupa.Osteti palju purgi kokat mis oli väga palju kallim kui meie enda pudeli koka.
T
tegelikult  /   16:55, 24. veebr 2016
poodides midagi erilist müüa polnud,kuid tuletage pidusid meelde,lauad olid kõigil defitsiidi all lookas.
R
Reisitud  /   06:46, 16. märts 2016
Miks sa tuusikuga pidid reisil käima? Meie naambril on musi. Muriga ta küll reisil ei käi.
T
to juhan  /   14:59, 23. veebr 2016
Tänapäeva Venemaad sa küll üldse ei tunne. Külapoodides on vaid hädavajalik. Ostmas käiakse ikka kuskil lähemas keskuses. Ja Uuralite taga käivad pärast palju eestlased juba aastaid-matkmas puhkamas. Siberi linnad on hästi varustatud, nõukogude ajal oli näiteks Novosibirsk sama hästi kaupadega kaetud kui Moskva. Aga Venemaal toimub aktiivne linnastumine, paljud külad surevad praktiliselt välja, noored punuvad linnadesse.
Rajoonikeskustes polnud mingeid spetspoode, pakikesed toodi töökollektiividesse kohale. Jaotas neid pakikesi tavaliselt ametiühingukomitee.
E
Erki  /   14:22, 22. veebr 2016
Kaubanduskeskused on eliidi jaoks. Kui 2010 veel neid ei olnud, siis Kim Jong-uni ajastul hakati neid looma. Nii nagu kogu Pyongyangi kesklinn on viie aastaga tundmatuseni muutunud, on ka kaubanduskeskused, pizza ja burksirestod ja taksoteenus sinna linna tekkinud. Pyongyang on eliidi kindluslinn, mis aina enam kinnistab oma välispiire ja loovad omale seal sees mõnusat elu. Kuna peale näljahäda hakkas P-Korea muutuma aina turumajanduslikumaks, siis on sellised arengud olnud loogilised. Põhja-Koreas on oma uusrikkad, kes on saanud läbi tehase "erastamise" enda kätte finantsilised ohjad ja just Pyongyang on koht, kus end siis hästi tunda. Aga ka seal linna saavad neisse asutustesse sisse vaid vähesed valitud. Arvatakse, et 99% P-Korea väärtustest on 1% inimeste käes. Riigil on kaks majandust - rahvamajadus ja kuningakoja majandus. Mõlemad on ammu turumajanduslikel alustel, kuigi võim üritab midagi sonida sotsialismist ja juchest (isehakkamasaamisest). Võimu katsed on vaid hoida asja koos nii palju, et ei tekiks ülemäärast rahulolematust, aga reaalselt hoiab korealasi elus must turg, kaubad Hiinast. Võimude katsed turge piirata ja näiteks tasuta toiduvõrku taastada, on olnud läbikukkunud ja kõik teavad seda. See riik on muutuste lävel, kuigi see võtab veel aastaid ja aastaid aega.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis