5
fotot

Ma isegi ei tea, mida ma arvasin ja eeldasin Põhja-Korea olevat. Midagi sellist, kus mitte miski ei toimu, tänavad on tühjad ja linnad mahajäetud? Seetõttu oligi asju, mis panid mind üllatuma.

Jah, iga selle blogipostituse lugeja ütleb ilmselt praegu: aga sulle näidati asju, mida nemad tahtsid näidata! Ma nõustun sellega, muidugi oli nii. Sellele vaatamata ei saa nad kontrollida seda, mida ma näen, kui sõidame ringi (ja tõesti, ei olnud nii, et sõitsime ainult kolme ruutkilomeetri raadiuses).

Inimeste elu on argipäevane. Põhja-Koreasse tulles ootasin ma seda, et tänavad on mahajäetud ja keegi kuhugi ei liigu. Vastupidi, tänaval on küllalt liikumist. Vahepeal mõtlesin, et huvitav, kuhu nad liiguvad. Kas tööle? Kas lapsele kooli järgi? Kas koju? Uitavad sihitult? Nii väga oleks tahtnud teada…

Palju autosid. Olen kuulnud neid nalju, et arstid on elevil, kui Põhja-Koreas juhtub mõni liiklusõnnetus – autosid lihtsalt ei ole. Pyongyangis on autosid! Ja isegi väga uhkeid lääne autosid on. Loomulikult kuuluvad peaaegu kõik autod valitsusele või sõjaväele. Väljaspool Pyongyangi on autosid tõepoolest üsna vähe.

Normaalne ühistransport. Pyongyangis on metroo ning lisaks sõidavad bussid ja trollid. Turistid saavad sõita metrooga, kuid alati kuue kindla peatuse vahet. Olen lugenud selle kohta, et äkki polegi rohkem peatusi olemas. Nojah, äkki ei olegi. Aga vähemalt on metroo, millel on kuus peatust. Asi seegi ju.

Taksod. Mööda linna sõitsid väga korraliku välimusega taksod. Ükskord juhtus meie buss valgusfoori kõrval peatuma takso kõrval, seal olid sees inimesed. Novot, on põhjakorealasi, kes võimaldavad endale taksoga sõitmist.

Poed. Meile näidati kaubanduskeskust, aga noh… selle tootevaliku järgi ma ei hinda tervet Põhja-Korea taset. Küll aga ikka nägime väikeseid toidupoode. Hiljem olen lugenud, et poodide akendel on plastmassist puuviljad, et tekitada illusioon, et neil on süüa. Kahju, et ma selle pilguga üheski kohas ei vaadanud. Küll aga sain ma täiesti suvalisest Pyongyangist saja kilomeetri kaugusel asuvast väikelinna putkast õunu. Maitsesid hästi.

Inimesed on korralikult riides. Vähemalt Pyongyangis ja kohtades, kust me läbi sõitsime, olid inimesed korralikult riides. Muidugi mitte Dolce&Gabbana või Gucci, aga igati korralikud. Pildistasin näiteks metroos ühte väikest tüdrukut, kellel oli roosa jope ja roosa koolikott. Armas oli.

Reklaamitahvlid. Pyongyangis on ka liikuvad reklaamitahvlid! Nägin neid kahes kohas. Muidugi ei näidatud seal suvalisi reklaame, ikka valitsuspropagandat.

Mobiiltelefonid. Sattusin Pyongyangi metroos nägema ühte naist, kes istus, telefon käes. Nagu oleks läänemaailmas, kus inimeste pilk on naelutatud telefoniekraanile. Muidugi oli tegemist vana telefoniga. Kiikasin naise poole - ta mängis mingit telefonimängu.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis ja loe juurde kodulehelt!

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
jah  /   12:07, 21. veebr 2016
Võõrsil kipume ikka nähtavat pilti hindama, et mis on inimestel seljas ja mida poes saada. Totalitaarsel riigil pole mingi vaev näidata seda mida nad tahavad näidata. Seetõttu ei tohiks uskuda ka seda, mida "juhuslikult" pealt nähti. Ega sealsed propagandameistrid lollid ole, teavad mida ja kuidas näidata. Nii reguleeritud riigis juhuseid ei ole.
Teine tema, et inimeste elu-olu üle ei saa otsustada välise pildi järgi. Et kui on seljas korralikud riided ja tänavad puhtad, et siis ongi elu lill. Totalitaarset ajukontrolli turist ei näe, kohalikega suhelda ei tohi.
L
lilleke  /   17:19, 19. veebr 2016
Öine liikumine on üldiselt keelatud. Õhtul lastakse vool ära ja kõik on pime. Selleks ajaks peavad kõik elanikud olema kodudes. Telekast näeb ka vaid saateid suurele juhile esinevatest tantsu ja laulurühmadest... Jalgrattaid on vähe, mopeede ja mootorrattaid nagu naaberriikides, te seal ei näe.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis