Seljakotiga maailma | Blogid

Põhja-Korea lood, 8. osa: 8 asja, mis mind siin üllatasid ja mida ma poleks arvanud

Liina Metsküla, 19. veebruar 2016, 12:44

5 KOMMENTAARI

j
jah/ 21. veebruar 2016, 12:07
Võõrsil kipume ikka nähtavat pilti hindama, et mis on inimestel seljas ja mida poes saada. Totalitaarsel riigil pole mingi vaev näidata seda mida nad tahavad näidata. Seetõttu ei tohiks uskuda ka seda, mida "juhuslikult" pealt nähti. Ega sealsed propagandameistrid lollid ole, teavad mida ja kuidas näidata. Nii reguleeritud riigis juhuseid ei ole.
Teine tema, et inimeste elu-olu üle ei saa otsustada välise pildi järgi. Et kui on seljas korralikud riided ja tänavad puhtad, et siis ongi elu lill. Totalitaarset ajukontrolli turist ei näe, kohalikega suhelda ei tohi.
l
lilleke/ 19. veebruar 2016, 17:19
Öine liikumine on üldiselt keelatud. Õhtul lastakse vool ära ja kõik on pime. Selleks ajaks peavad kõik elanikud olema kodudes. Telekast näeb ka vaid saateid suurele juhile esinevatest tantsu ja laulurühmadest... Jalgrattaid on vähe, mopeede ja mootorrattaid nagu naaberriikides, te seal ei näe.
l
lilleke/ 19. veebruar 2016, 17:03
Täpsustan veidi autorit. Mobiiltelefonid, jah saab seal osta, kuid mitte igaüks. Mobiililevi on vaid pealinnas. Takso koos reisijaga oli mulaaz, samuti nagu hästi riides ja õnnelikud inimesed metroos
turistidele mõeldud kohtades. Täpselt sama kordub linnatänaval, mida mööda liiguvad turistide bussid. Telefone, taskulampe, patareisid, taskuraadioid saadetakse Lõuna Koreast õhupallidega ja tuulelohedega üle. Elanike raadiokuulamine on rangelt riigi kontrolli all. Moblaga saad ka ainult ussimänge mängida...
N
!!!/ 19. veebruar 2016, 15:01
Need tähelepanekud ei löö veel pahviks. Marsruudid? Ka NSVL-s olid kindlalt paika pandud turismimarsruudid, mida pidi turiste sõidutati. Olid üleliidulised marsruudid, kus sõitsid vennasvabaiikide turistid. Ja olid välismaalastele mõeldud marsruudid, mis olid veelgi rangemalt valitud. Asi see siis nende ümbrus korras hoida, heaolu demonstreerida. Eks Potjomkini küladest ole ju kõik midagi kuulnud. Kus Tauria vürst Potjomkin laskis inspekteeriva keisrinna teele lausa linnade maketid püstitada ning pani tantsijad ja näitlejad õnnelikke talumehi etendama, rahvalaule laulma ning ringmänge tantsima.
Oli meil ka uhkeid limusiine, kuid lihtne tööline oi õnnelik, kui pärast aastate pikkust ootamist isegi Žaporožetsi või Moskvitši ostuloa sai. Žiguli oli juba kõva sõna. Volgad, Tsˇaikad ja vljamaa mainad olid aga vaid völjavalitute jaoks. Kaupa täis kauplused? Oli neidki. Ka Tallinnas olid niinimetatud valuuta- ehk meremeeste poed, kus oli igasugust head nasvärki müügil. Duubelkassetmakist, nahktagist, videokaamerast kuni kosmetika ning nätsuni välja. Kuid minusugune võis seda vaid läbi akna imetleda. Sees polnud minusugusel mitte midagi teha, sest taskus olid vaid need närused tööga teenitud ruublikud, mille eest mitte kui midagi head-paremat ei saanud. (ka apelsine võis osta vaid valimispäeval valimisjaoskonnas ning banaanidest ja ananassidest võis vaid und näha. Viimaseid ei leidunud isegi mitte "brežnevi pakitestes" mitte) Mitte aga hinnatud boonid või valuuta.
ü
Üllatas?!?/ 19. veebruar 2016, 13:18
Täpselt niisugune oli tegelikkus ENSVs ja NSVLis.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee