Elatisvõlgnike pitsitamisele ühe Euroopa karmima seadusega annab alust statistika – üle 8000 elatise maksmisest hoidujat, peaaegu 15 miljonit lasteni jõudmata eurot. Kuna olukord on aastatega vaid halvenenud, siis on kiiduväärt, et riik on lõpuks mõistnud vajadust laste eest jõulisemalt seista ja neile ka rahalist tuge pakkuda – sada eurot kuus riigi elatisabi nii kohtumenetluse ajal kui ka siis, kui nelja kuuga pole kohtutäituril õnnestunud võlgnikult raha välja nõuda. See aitab lapse heaolule oluliselt rohkem kaasa kui kohtuotsus, mida võlgnik täita ei taha või pole selleks suuteline. See aga ei tähenda, et riik võtaks maksmiskohustuse enda kaela – karistusmeetmed, nagu kord aastas elatisvõlgniku eluruumide puistamine kohtutäituri poolt ja võimalus igaühel riigi veebilehel uurida, kas tema tuttav on elatisvõlglane, rääkimata maksmisest kõrvalhoidujate vangipanekust, saadavad signaali, et lapsele elatisraha maksmata jätmisel on tõsised tagajärjed.
Kui aga esikohale seada lapse heaolu, jääb küsitavaks, milleks on head meetmed, nagu juhiloa, jahipidamisõiguse ja kalastuskaardi peatamine, mis võib mõnel juhul lapsele elatise teenimist isegi takistada. Elatisvõlglase töö- ja eluvõimetuks represseerimine (arestida võib ka kolmandate isikute tehtud eluasemelaenu makseid) muudab küll võlglase elu põrguks, kuid kui rongavanemast saab elatispagulane või lõppeb eluisu üldse otsa, ei tee see lapse elu kuidagi paremaks.
On väga tõenäoline, et värskelt paika saadud süsteem võib veel korralikku remonti vajada. Debatti vääriks kahtlemata seegi, miks on nii palju elatise maksmisest kõrvalehoidujaid. Ehk käib paljudele võlglastele vähemalt poole alampalga suuruse elatise maksmine selgelt üle jõu? Põhjusi võib olla teisigi.
28 kommentaari