Eesti uudised

Vennad Voitkad murdusid 

AIRI ILISSON,, SIIM RANDLA, 1. märts 2000, 00:00
K-Komando ja Viljandi politsei ühine operatsioon eile Viljandimaal kandis vilja – vennad Ülo ja Aivar Voitka andsid ennast politseile välja.

Hommikul kell üheksa kontrollis keskkriminaalpolitsei operatiivinformatsiooni põhjal talumaja Viljandimaal Viiratsi vallas Viiratsist kaks kilomeetrit eemal Mäeltkülas. Pärast tund aega kestnud läbiotsimist leidis politsei majast peidiku, milles vennad ennast varjasid.



Vennad Voitkad tulistasid politseinike pihta viis lasku, mis ei tabanud. Politsei alustas vendadega läbirääkimisi. Murrang sündis kell 14.30, kui Ülo Voitka väljus majast ja andis alla. Kell 15.45 andis alla ka teine vend, Aivar Voitka.



Metsavennad legendiks


Vinguva tuule käes lõdisedes liigub kümneid ajakirjanikke ja fotograafe piki kruusateed autode vahel Voitkade maja poole. Kangrumatsi talu asub 600 meetri pikkuse põllulahmaka taga. Paar reporterit on taibanud binokli kaasa võtta.



Autosid tuleb järjest juurde. “Uusi andmeid ei ole,” nendib autode juures valvet pidav politseinik. Ja räägib, et maja piirab umbkaudu 40 mundrimeest, Valga kriminaalpolitsei, kaks autotäit politseinikke ja helikopteriga Tallinnast saabunud K-Komando. Majale lähemale ei lasta ühtki leheneegrit.



Üleüldise tuulekirumise kõrval levib jutt, et tegelikult istub majas hoopis Kalju Voitka, metsavendade isa.



Kohalike külaelanike sõnul tuli kaebus Voitkade kohta metsast puid välja vedanud metsatööliselt, kes nägi kahte kahtlast meest talu poole minemas. Politsei ei tõenda ühtki kaebusversiooni.



Kui saabub 14 aastat Voitkasid jahtinud Mikk Puhalainen, kogunevad ajakirjanikud korraga tema ümber. “Naised ei julgenud Lõuna-Eesti metsades seenel ja marjul käia,” viibutab Puhalainen maja suunas rusikat ja tõstab häält. “Hea, et nad kätte saadakse.” Ta on kohale tulnud ainult selleks, et lõpuks täita oma unistus – kinnivõetud vendi oma ihusilmaga näha.



Paraku peab Puhalainen õhtuks pettuma. Ta saab sõimata nii politseilt jalus kooberdamise eest kui ka Voitkade vendadelt. Keegi viskab teda redeliga.



Külarahvas kahetseb



Sada meetrit eemal puhastab neli Mustla teedevalitsuse meest teeveeri ja kirub õigussüsteemi tobedust. “Milleks neile selline klaperjaht korraldada?” küsib üks, kui viskab pilgu pealtvaatajate järjest suureneva hordi poole. “Niipalju kui ma kohalikega olen rääkinud, pole nad kellelegi liiga teinud.”



Samas külas sündinud ja üles kasvanud Riido Raja meenutab, kuidas temast veidi vanem Ülo Voitka teda teiste poiste eest kaitses. “Ülo ei teinud kunagi väiksematele liiga,” räägib ta. “Kui vaja, tuli alati väiksematele appi.”



Raja teada oskasid kõik Voitkad hästi piiri pidada nii tubaka kui ka alkoholiga. “Nad tegid kõvasti sporti,” meenutab ta. “Mäletan, kui nad veel meist paar kilomeetrit eemal Aabrami talus elasid, seisis maja ees suur puu.



Selle külge oli neil heinakott riputatud, nad tagusid seda nagu poksikotti. Hanesid käisid meie külas hoopis teised varastamas.”



Kui Voitkad olid aasta otsa metsa olnud, näinud külarahvas Kalju Voitkat suuri saia- ja leivakärutäisi metsa vedamas. Küsimise peale vastanud Kalju, et viib metsloomadele süüa.



Pärast Voitkade kadumist on mitu inimest metsas näinud värskeid tuleasemeid ja onnikesi. Neist võimudele teatama ei tõtanud aga keegi.



Viimane vaatus


Kell 17.15 õhtul seisavad leheinimesed kurikuulsate Voitkade maja ees. Voitkade perekonnas on üheksa last, kaks neist elab praegu koos isaga sellessamas majas.



Ukse ees seisev vennas Üllar Voitka juhib mürgiselt tähelepanu maja ümbrusele ja seletab: “Töö juurde helistati. Kümneks olin kodus. Politsei oli juba kohal. Näitas oma ordereid, laamendas, lükkas meid saepuruhunnikusse. Ja siis viidi meid ära.”



Siis näeb Üllar Puhalainenit ja karjatab: “Mis sina siin passid? Mine ära! Kas veel küllalt ei saa? Mine ära!” Küsimise peale, kas ta teadis, et vennaksed selles majas redutavad, kehitab õlgu. Neid näinud ta ei ole. “Ega me ei tea, kas nad siin käisid,” sõnab Üllar. “Alles me siia majja kolisime.” Ja kaob majja.



Teine vend, majas elav Avo Voitka, seisab vaikides Üllari selja taga. Vaevalt jõuab teletegija Vahur Kersna Avolt katkirebitud varuka kohta küsida, kui mees majja hüppab ja ukse pauguga kinni lööb.



Peagi läheb uks uuesti lahti ja Avo kutsub kõiki vaatama, kuidas politsei nendega käitus. “Inimõigusi pole, kõik on puhta segi pektsud,” teatab ta süngelt, kui enda järel maja näitama hakkab.



Tahtsid välja tulla


Mitmes vanuses lapsed piiluvad murelikult nurga tagant, ema hoiab vaikides kõige väiksemat süles. Maja alumine korrus on segi paisatud, asjad maha kukkunud, tagumise toa uks on üldse eest ära lõhutud.



“Nad olid ju pööningul, miks politsei meil siin all kõik ära lõhkus,” küsib Üllar. “Miks seda vaja oli? Nad ei teinud ju kellelegi halba.”



Üllar kirjeldab, kuidas vennad on metsas elades normaalse mõtlemise minetanud. Nende hambad on lagunenud, tervis läbi. “Nad on terve suguvõsa läbi käinud,” jutustab mees. “Nad poleks meie juurde tulnud, kui viimases hädas poleks olnud.”



Üllar raputab pead, kui pakub vennaste vanglakaristuse pikkuseks välja kümme kuni viisteist aastat. “Nad tõesti tahtsid välja tulla, kirjutasid isegi palvekirjasid ajalehtedesse,” räägib ta. “Politseis ainult naerdi nende kirja üle, valitsus ei teinud märkamagi.”



Keerukas tagaajamine


“Tänane päev sõi kõigi närve, nii kohapeal viibinute kui ka siinsete omasid,” ütles keskkriminaalpolitsei abidirektor Kersti Jundas. Ta avaldas heameelt, et Voitkade kuulid politseinikke ei tabanud. Nimelt tulistamine sundiski K-Komando jõude Tallinnast kohale kutsuma.



Voitkad olid majja peidiku ehitanud, rääkis Jundas. Algul politseinikud seda ei märganud, kuid hiljem siiski leidsid.



Jundase andmeil pole Voitkade tegevusele kaasaitamise pärast kedagi vahistatud. Teave vendade asukoha kohta ei tulnud külaelanikelt, see oli keskkriminaalpolitsei enda operatsioon.



Voitkade kuritegude kohta ütles Jundas: “Meil on teada mõningad kindlad asjad, mida Voitkad on teinud. Mis veel võib välja tulla, seda näitab aeg.”



REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee