Korruptsioon kui haigus

Hiljuti avaldatud 2015. aasta Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Eesti tulemus 70 punkti 100st. 168 riigi arvestuses jagasime 23.–26. kohta Prantsusmaa, Tšiili ja Araabia Ühendemiraatidega. Eelmisel aastal oli Eesti 69 punktiga 26.–28. kohal. Kõige madalama korruptsiooniga riik oli taas Taani 92 punktiga, järgnesid Soome ja Rootsi. Edetabeli lõpetavad Somaalia, Põhja-Korea ja Afganistan, mida tajutakse kõige enam korrumpeerunud riikidena. Eesti tammub paigal, edasiliikumises märke korruptsioonist puhtama Põhja-Euroopa poole pole, pigem viitab seis tagasilangusohule.

Poliitiline kultuur on laiem väärtuste ja arusaamade süsteem, mis loob tausta võimusuhetele, suunates inimeste käitumist. Poliitiline korruptsioon võib olla peidetud mitte ainult tavapärases mõttes, kus suur hulk korruptiivseid tegusid jääb avastamata. Poliitilise korruptsiooni varjatus sarnaneb haigusega, mida ei osata õieti karta ega kindlaks teha, ravimisest rääkimata. Ajapikku võib see aga hävitada ühe sotsiaalse sidususe tüübi ja asendada teisega, kui kaob üldine usk, et võitjad olid tõesti paremad ja kaotajad väärisid oma saatust. 

Viimase aja juhtumid, mis ulatuvad rasketest kuritegudest oma võimu ebaeetilise ärakasutamiseni, räägivad just sellest. Kas on see olümpiakomitee esimehe mõjuvõimukasutus, Keskerakonna liidrile esitatud kahtlustus altkäemaksuvõtus, Tallinna sadama juhtide afäär, politseiülema soetatud kõrvaklappide ja saabaste saaga, riigikogulaste autoliisimised jms, on paljudes inimestes tekitanud suuri küsimusi. Nendele reageerimise ühisnimetaja on, et korruptsioon ei olekski nagu tõsine õigusnormidest üleastumine. Pole kaaslastelt selget hukkamõistu, pigem reageeritakse leebel viisil – ja mis siis, tegijal ikka juhtub.

Pole harvad juhtumid, kui selliselt käitumiselt tabatu kaitseks kasutatakse nii-öelda ringkäendust, mille kõige reljeefsem väljendus on nn rohelise lindi kampaania Savisaare toetuseks. Nagu asjaosaline ise ennast väljendas, on terve erakond väljunud Eesti õigusruumist ja rohelise lindi kandjad tõestavad, et see polnud vaid sõnavääratus.

Klientelism pole kadunud

Eestis kohtab siiani kahte põhimõtteliselt erinevat lojaalsuse mudelit – personaalset ja institutsionaalset. Neist esimeses ollakse lojaalne võimul olevale isikule, kes kehastab alluvale kollektiivi või usklike kogukonda. Grupi liige võib sedalaadi lojaalsuse korral toime panna õigusvastaseid tegusid, mida õigustab väidetav grupi kasu. Korruptiivset tegu võidakse vaadelda isegi kui märterlust, enese ohverdamist ühise ürituse nimel. Seetõttu jäävadki paljud keskparteilased oma liidrile truuks, ja tema tunneb, et pole kusagil eksinud.

Individuaalne vastutus seostub teistlaadi lojaalsuse tüübiga, paljuski eelnimetatule vastanduvaga. Lääneliku institutsionaalse lojaalsuse korral järgib inimene teatavaid põhimõtteid ja väärtusi kui mentaalseid raame. Inimene suhtleb vahetult kõrgemate jõududega, olles enese hindaja, preester ja kohtunik. Niisugune inimene käitub oma südametunnistuse järgi.

Poliitiline korruptsioon on seotud poliitilise kultuuriga, mis aktseptib ametist tulenevate soodustuste kasutamist erahuvides, seda ei peeta teatavates piirides keelatuks ega ka ebaeetiliseks. Niisuguse korruptsiooni tegelikeks subjektideks, teostajateks on kollektiivsed moodustised, grupid – erakonnad või parteilisel printsiibil moodustunud grupeeringud. Sel tasemel poliitilise korruptsiooni korral kasutavad parteid enda huvides üldiseks kasutamiseks ja hüveks ette nähtud ressursse, kuna märkamatult leiab aset parteide ja üldiste huvide samastamine ja segiajamine. Unustatakse, et erakond on vaid grupp inimesi, kellele ei üksikult ega ka omavaheliste kokkulepete kaudu pole antud kõigi inimeste esindamise monopoli.

On selge, et poliitiline korruptsioon vastandub vabaturu üldistele reeglitele, kuuludes klientelismi juurde. Orientaalses valitsemises pole korruptsiooni olemas. Lääne mõistes korruptiivne käitumine tagab seal koha ka mitteformaalses hierarhias, ilma milleta ei saa omada avalikku võimu. Kommunism sellest seisukohast vaadatuna nihutas kõiki inimesi, kes selle võimu alla sattusid, klientelismi poole ja seesugusest pärandist pole lihtne vabaneda.

Eesti on jätkuvalt tegemas pööret idamaa poliitilisest kultuurist läänelikku, mis on nagu hüpe üle sügaviku, ja me pole veel õnnelikult maandunud. Jätkub vaidlus, kas poliitiline korruptsioon on tavaline asi, maitsevääratus või süütegu, kuigi möödunud veerandsajandiga peaks see teema olema suletud. Erinevalt paljuski välistest majandus- ja struktuursetest  uuendustest, mida saab ellu viia kiiresti, võtavad sisemised muutused hoopis enam aega ja energiat.

Jutt käib ühtede väärtushoiakute kui seesmiste käitumist reguleerivate mõõdupuude asendamisest teistega, mis eeldab uut poliitilist kultuuri. Eesti vajab vaimseid muutusi ja uute avalikke huvisid esindavate poliitiliste jõudude võimule tulekut, kes suhtuvad riiklike ja isiklike huvide vahekorda läänelikule, demokraatlikule poliitilisele kultuurile kohaselt.