Arvamus

Mutionu pidu 21. sajand 

MAX EUROMATS, 26. veebruar 2000, 00:00
Läheb aega, mis läheb, aga kõik saab ajaloos tagasi tehtud! Kuussada aastat jutti saatsid saksad talupiigadele käsu tulla ööseks lossi ja mis neil vaestel muud üle jäi, kui minna. Nüüd on Eestimaa enda parimad pojad ja tütred kaks ööd Toompea lossis kükitanud sõba silmale saamata, ent asja eest — matsist kergest ülekäimisest unistanud sakslased on ilma mis ilma. Majadest ja mõisatest.

Karta on, et jäävadki ilma, sest Villule on võitlused alati istunud. Karastunud on ka Eedi, kellele tema esimesed triibulised enam ammu meelde ei tule. Uskumatuid trikke teinud Toomas pole siiski veel kaotanud usku Mõõgavendade Ordu alustatud üritusse ja katsetab kuuldavasti uuesti. Lennarti, Mardi ja nelja miljardi krooni nimel.



Mõistagi ütles president Meri aastapäevakõnes õieti, et raha ei ole õnne ekvivalent. Tõsi, mis tõsi — jood ära Austraalia aukonsuli nähtud 14 000-kroonise veini ega jää mitte purjugi.



Presidendi pärlimängu kuulama kogunenud seltskond oli sedapuhku silmanähtavalt tumedais rõivais. Daamid oleksid nagu kõik huvitava eelmisel sajandil ära näidanud — dekolteede ja just süvadekolteede puudus oli totaalne. Ent ju siis ütles vaist õigesti, et tuleb saun, ja tuligi.



Pasunasse pandi kõigile. Peale Pearu, Andrese, Ariste, Einasto ja Lippmaa. Räpaselt tekkinud — just nii anti kuulda kõikidele kõrvadele — ühiskonna anatoomia sai üksipulgi ära nimetatud. Ja keda kõike meil pole — alasti kõndijad, pseudoeurooplased, lapsdirektorid, koerasaba jupiti raiujad, mõttemängurid, komejandid, nahahoidjad, siidikäpad, rahajõmmid, lapsemeelsed... Eks katsu pärast niisuguseid sõnu käia heledas või mõnda kehaosa näidata — kohe öeldakse, et just sina oledki see, keda äsja mainiti



Andmaks võõrastele šanssi kuidagimoodi orienteeruda ootamatult kirevaks osutunud seltskonnas, oli proua kultuuriminister ettenägelikult kinnitanud oma rinnale sildi “Eesti”. Paraku ei olnud sellel kohal erilist tõmmet. Vähemalt sel õhtul mitte.



Kuna loetelu sai pikem kui Mutionu tuntud peo külaliste rivi, pidas selle autor, edev, nagu ta on, vajalikuks oma sõberkirjanikelt veel ka aplausi küsida. Ja ennäe — kirjandus plaksutas võimule. Eks aurahade raskus rinnas pannud käed tööle.



Estoniasse mittetulnud välismaalased saatsid Eestile telegramme. Õnnitlesid. Ja kehitasid õlgu meie isehakanud mileedi Kristiina jutu peale, et Eesti Keskerakonda ei tule ka väljamaal mitte üle lävepaku lasta. Järjekordsel välisturneel viibinud mileedi palus koguni komisjoni saatmist Londonist Eestimaale siinse liberalismi tõupuhtuse määramiseks.



Tegelikult tuleks mitte kurjustada, vaid hoopiski olla tänulik kohalike oravate sugupuusse kuuluvale mileedile ja tema sõnu kinnitanud lord Siimule. Nimelt just seda — eestlasest eestlase liberaalse eristamise komisjoni meil polnud. Olimegi juba unustamas õnne, mille tõid endaga kaasa eestlase eestlasest saksalikud, venelikud, stalinlikud, hitlerlikud ja nõukogulikud eristamised.



Nagu näha, ei erine uus sajand vanast ühtegi. Läheb jälle nokitsemiseks iseendi hõredates ridades. Aga võibolla ongi seekordses eristamises peidus see kaua igatsetud Nokia?

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee