Kommentaar

Toomas Alatalu | Igavesti hilinev Euroopa Liit (6)

Toomas Alatalu, vaatleja, 20. jaanuar 2016, 17:35
Kahju küll, aga „pikkadest kätest“ veelgi hullemini mõjub teadmine, et on olnud ka pikk ja kokkulepitud vaikimine sellest, kuidas väljaspoolt Euroopat saabunute integreerumine tegelikult on läinud. Tegelikult pööras sellele esimesena tähelepanu Frau Merkel ise, kui ta 2010. aastal oma partei noorte ees esinedes ootamatult tõdes, et Multikulti ist kaputt Saksamaal. Mõistagi oli see reageering kaks kuud varem ilmunud ekspankur Thilo Sarrazini laineid löönud raamatule moslemite integreerimise läbikukkumisest.

 

Nina all toimuvat ei näe

Ent tasub mäletada sedagi, kuidas Saksamaa teine suurpartei kukkus kohe vastupidist tõestama ja meedia asus viimase poolele. Seda õhinat jätkus selle aasta alguseni, kui ühel päeval selgus, et uusaastaööl oli ikkagi midagi juhtunud, ehkki meedia oli eelnevalt teatanud, et ei juhtunud midagi. Siis hakkasid samasugused uudised tulema politseist ja ilmnes seegi, et mõnes Saksa ajalehetoimetuses oli isegi hääletatud teemal – kas kirjutada nii nagu oli, või nii nagu alati – ja üksmeelselt hääletati viimase hoiaku kasuks!

Saatuse irooniana oli selle viimase tõe avalikustamise päeval Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ette kutsutud Poola valitsusjuht andmaks muu hulgas aru Poola uue ajakirjandusseaduse üle. Poolakate peaväljakutsujat – europarlamenti ja ka selle suurimat fraktsiooni – juhivad aga sakslastest sotsiaaldemokraat Martin Schulz ja kristlik-demokraat Manfred Weber. Viimased teatasid küll uhkelt, et esindavad Euroopat, ent kas siis Euroopas ei näe mitte keegi, mida tegelikult tuleks arutada? Paraku saadab see mittenägemine ja hilinev reaktsioon juba pikka aega Euroopa Liitu, kus peaaegu igal juhtpositsioonil istub mõne suurriigi esindaja. Lihtne oleks öelda, et need on suurriikide omavahelised lahkhelid, ent üldise kriisi olukorras tuleks ikkagi kiirelt ja ausamalt tegutseda.

Õpetuse – tulnuks end pikkadest kätest eemal hoida – domineerimise päevil sai maailm teated Põhja-Korea vesinikupommi sünnist, Kalifaadi (Daeshi) veretöödest Istanbulis, Bagdadis, Jakartas, Somaalias ja ISILi eelkäija al Qaeda rünnakust Burkina Fasos. Põhja-Korea uudis oli tõesti uudis, sest Euroopa Liit oli koos kuue suuriigi ja Iraaniga märtsist 2013 juulini 2015 arutanud hoopis teise tuumarelva sündi. Need, kelle algatusel seda arutati, väidavad viimast tänagi. Kõnelustest osavõtnud, kes täna konstateerivad, et kui ka mingi oht oli, on kõik ammu täieliku kontrolli all, peavad paratamatult tunnistama, et ülearune pühendumus Iraani tuumapommi otsingutele aitas kaasa vesinukupommi sünnile seal, kus selle tegemine oli mitu korda tõenäosem. Põhja-Korea tegi eelmise pommikatsetuse juba 2013. aastal.

Raskeks läheb aga asjade selgitamine siis, kui tuumarelva tasemelt laskuda maismaaoperatsioonidele, milles otseselt või kaudselt osaleb ka Eesti. Fakt on see, et kurikuulus Kalifaat kuulutati Iraagis-Süürias (ehk siis Iraani kõrval, mida seitsme suurjõu välisametkonnad üksipulgi uurisid) naabruses välja veel juunis 2014. Just siis olid tal need palju räägitud Suurbritannia territooriumi mõõtmed ehk siis oli võimatu teda mitte märgata. Nagu sedagi, et oma eelkäijate al Qaeda, emiraat, al-Nusra jt tegudele tuginedes pandi paika teatud administratiivne struktuur, haridusvõrk ja avalik terror kõigi teist usku inimeste vastu, keda tapeti sadade kaupa. Ka pantvangi võetud eurooplasi ja ameeriklasi.

 

Palju varjamist

 

Miks kõikidele nendele tegudele reageerimine on läinud visalt ja tohutu ajakaotusega? Mullu 9. septembril europarlamendi uut hooaega avanud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tõdes otse, et me võitleme Islamiriigi vastu. Elik – vastane on selge, ent midagi ei võeta ette? Euroopa Liitu rünnati peatselt ja juba teist korda Pariisis, ent see tuli jällegi ootamatult? Nagu seegi, mis sündis uusaastaööl ja mitte üksnes Kölnis!

Kuna jälgin pidevalt välispoliitikat ja sunnitult ka selle kajastamist, siis võin rahumeeli öelda, et varjamist ja valetamist on palju. Suurvõimud, kelle huvid on jätkuvalt esiplaanil, teisiti ei saagi. Väikeriikidel jääb siiski võimalus ausam olla ja seda ka meedia kasutamisel. Kas aga näiteks teate, kuidas Eesti liitus Süüria konfliktiga? 12. detsembril 2012 osales toonane välisminister Urmas Paet niinimetatud Süüria sõprade kohtumisel Marokos Marrakechis ja teatas seal kolme Balti ja viie Põhjamaa valitsuste nimel Süüria opositsiooni moodustatud Rahvusnõukogu tunnustamisest. Viimane pidas sõda Assadi kukutamiseks. Paeti ülesandeks oli vormistada ELi ladviku varasem otsus kaheksa riigi poolt.

Kuna ükski ELi liige polnud tollal ja pole praegugi huvitatud oma inimeste läkitamisest Süüria pinnale, siis on huvitav teada, et araabia riigid, kelle vägedega Euroopas ja mujal arvestatakse, jõudsid alles pärast ELi 2013. aasta märtsis kokkuleppele ja seda häälteenamusega Süüria Rahvusnõukogu tunnustamises. Niipea, kui viimane lõhenes, võeti tunnustus ja raha tagasi. Kuniks asi muutus. Ehk hakkaks tulevikus asju võõrastes piirkondades ajama ikkagi lähtuvalt sellest, mida kohalikud on eelnevalt otsustanud, ja räägiks just seda juttu ka Brüsseli koridorides?

6 KOMMENTAARI

r
reede 21. jaanuar 2016, 13:27
Toomas väärib tänu julguse eest meie õuelaulikute kohta tõtt rääkida Arvan et see pagulaste tulek pole muud kui islamiusu invasioon mis on edukas tänu...
(loe edasi)
l
liit 21. jaanuar 2016, 11:12
mis kunagi oli mõeldud majandusliiduna ei suuda poliitiliselt jalgu alla saada ja vaatamata suurele demokraatiale otsustavad ikka vaid mõned inimesed.
Loe kõiki (6)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee