Kommentaar

Einar Ellermaa | Mägra maja rünnatakse! Kordan, mägra maja rünnatakse! (12)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 15. jaanuar 2016, 18:35
 
„Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!" hüüdis peaminister Edgar Savisaar 1990. aasta 15. mai pärastlõunal raadio kaudu. Toompea lossi esine oli siis täis nõukogude võimu jätkumist nõudvaid Interrinde toetajaid, keda pahandas Eesti Ülemnõukogu otsus kasutada taas nime Eesti vabariik ja lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine.

Mässu juhi Mihhail Lõssenko õhutusel murti värav maha ning punalippudega rahvamass tungis lossi hoovi. Siis kõlaski raadios Savisaare üleskutse, mille peale lossiplats täitus sinimustvalgeid lippe kandvate iseseisvusmeelsete eestlastega. Mässajatel lubati läbi platsile moodustatud inimkoridori taanduda. Mina jõudsin koos sõpradega Piritalt kohale just selleks ajaks. Oli väga ülev tunne, kuigi isiklik panus oli null.

 

Mägral oli maja nii, nagu vaja

Mäger valiti aasta loomaks ja temast on viimasel ajal meedias palju juttu. Selle looma nimi tõi mulle aga elavalt meelde ühe noorusaegse väga võimsa sümboli, luuletuse „Mägra maja".

„Mägra maja" on Helvi Jürissoni luuletus, mis ilmus ajakirja Pioneer 1970. aasta oktoobrikuu numbris. See räägib tublist mägrast, kes on endale maja ehitanud ja kelle peres pole ühtki loodrit. Kuni ühel õhtul seisid maja ukse taga „kährikkoerad troppis".

„Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.

Vaatasid siis ringi: „Korter pole paha."

„Kuulge," hüüdis mäger, „miski siin ei klapi!"

Kährik talle vastu: „Kõik on korras, papi.

Ruum on teil ju lahe – jääme veidi siia...

Poleks mõtet asja kakluseni viia."

Kährikud jäid majja elama ja hakkasid sinna oma sõprugi kutsuma.

 

Legend mägra majast elas aastaid

Võib-olla luuletus üksi poleks võimukandjate jaoks nii selgelt vihjanud massimmigratsioonile, aga Asta Venderi joonistus kujutas mäkra meie rahvariiete moodi riietes ja kährikuid sinelilaadsetes riietes.

Asi oli selge, see Pioneeri number korjati müügilt ära, aga tellijate kodudest seda enam ju kätte ei saadud.

Nõnda see jutt liikus rahva hulgas, ajakirja käidi kuuldavasti üksteisele näitamas ja imetleti, kui tabavalt kujundlikult võib rahva muret edasi anda. Mina olin luuletuse ilmumise ajal laps ja seega sain sellest kuulda alles aastaid hiljem, kui juba maailma asjadest aru sain. Järelikult on see nii võimas sümbol, mis elas rahva seas aastaid ja aastakümneid. Ja elab praegugi.

1987. aastal salvestas Joel Steinfeldt ansambliga Prohvet Johnny Cashi loo „Man in Black" „Mägra maja" sõnadega ja luuletus sai uue elu.

 

Euroopa kui mägra maja

Enam kui 35 aastat tagasi oli mägra maja Eesti. Nüüd on see Euroopa. Maailm on vahepeal väga palju väiksemaks muutunud.

Pärast Pariisi terrorirünnakuid võis heietada lootust, et julgeolekumeetmete tugevdamisega saab rahulik elu Euroopas jätkuda, aga aastavahetusel Kölnis ja mujal Euroopas toimunud naisteahistamised kustutasid selle illusiooni. Mägra majja ei saabu enam kunagist rahu.

Olen märganud, et iseseisvuse ajal kasvanud ja täiskasvanuks saanud inimesed ning neist põlvkond vanemad suhtuvad migratsiooni erinevalt. Muidugi ei saa põlvkondi nii-öelda ühe lauaga lüüa, aga noored on palju tolerantsemad kui see „mägra maja põlvkond", kellel on füüsiliselt olemas kogemus, kuidas asi väljub kontrolli alt. Peale kunagise füüsilise kogemuse on meil tänapäeval Soome ja Rootsiga nii tihedad sidemed, et kümned tuhanded inimesed on seal saanud migratsiooniprobleemidest füüsilise kogemuse.

Vanades Euroopa riikides puudub „mägra maja põlvkond" ja nemad hakkavad alles nüüd aru saama, kuidas asi väljub kontrolli alt. Veel pool aastat tagasi kutsus mäger seal kostilisi enda juurde. Mäger on aeglane ja rahulik ning tahab olla õiglane ja hea. Aga kas saab kõigi vastu hea olla? Enam vist ei saa.

Sõjapõgenikke peab aitama. Aga isegi kui me kõik mitte-sõjapõgenikud tagasi saadame, endist turvalist Euroopat me enam tagasi ei saa. Mägra maja ei ole enam nii, nagu vaja.

P.S. Ma ei ole ühtegi inimest nimetanud kährikuks. Migratsiooni suhtes umbusklikke ei ole ma nimetanud rassistideks.

12 KOMMENTAARI

t
Tõnu Mandel 23. jaanuar 2016, 14:37
Siinkohal meenub selle laulu üks vähestest veneaja esitustest Võru kultuurimajas "Kannel". Laulu lõppedes noorte kaasaelamine oli maruline ja ma usun,...
(loe edasi)
t
Tõnu Mandel 23. jaanuar 2016, 14:29
Siinkohal meenub selle laulu üks vähestest veneaja esitustest Võru kultuurimajas "Kannel". Laulu lõppedes noorte kaasaelamine oli maruline ja ma usun,...
(loe edasi)
Loe kõiki (12)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee