Kommentaar

Ministeerium | Vangla peab olema enam kui müürid (11)

Jako Salla, justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse juhataja, 14. jaanuar 2016, 20:07
Foto: MARIANNE LOORENTS
Õhtuleht küsis, kuidas saavad vangid Eesti kinnimajadest põgeneda ja kes vastutab selle korralageduse eest.

Vanglast põgenemise vältimine on oluline, kuid selleks, et vanglad kuritegevust vähendaks, on vaja muuta vangistuse sisu.

Viimase kolme kuu jooksul on Eestis põgenema pääsenud kolm vangi. Kaks vahistatut põgenesid Tallinna vanglast 10. oktoobril ja üks Viru vangla noor süüdimõistetu pääses jooksu kodukülastuse ajal 4. jaanuaril. Neist kaks on kätte saadud. Selline olukord on erakordne, kuna otsese järelevalve alt põgenemised on seni Eestis väga harvad olnud ja on ka aastaid, kus polnud ühtki põgenemist.

Uudis põgenenud vangist murendab vabaduses olevate inimeste turvatunnet ja tekitab küsimusi vanglasüsteemi usaldusväärsuse kohta. On ju vabaduskaotusliku karistuse põhiolemus liikumisvabaduse füüsiline piiramine ehk kui inimene on kinnises vanglas, siis on alust ka eeldada, et vangla oma rolli vabadusest eraldajana täidab.

Kõiki põgenemisjuhtumeid uuritakse põhjalikult ja vanglad õpivad nendest harvadest kordadest. Kui on põgenetud, on kõige olulisem tagada, et sellest ei sünniks lisakahju. Põgenev inimene on oht nii teistele kui ka iseendale. Selle ülesandega on seni vanglad hästi hakkama saanud. Põgenemisjuhtude lahendamiseks välja pandud ressurss on suurem kui ette osatakse kujutada, kuid veelgi olulisem on teadmine, et rutiinse töö käigus ennetavad vanglad loendamata hulgal potentsiaalseid põgenemisi. Mõistetavalt on vabadus vanglas hinnas ja vabadusiha raske alla suruda.

 

Põgenemisi on vähe

Vangide soov vanglast pääseda on universaalne, pole ilmselt ühtki nüüdisaegset riiki, mille vanglast põgenetud poleks. Kui mõnikord räägitakse Skandinaavia vanglatest kui mugavatest asutustest, kus karistuse kandmist võiks eelistada vabaduses igapäevaraskustega toimetulemisele, siis statistika näitab, et mitte kusagil Euroopas pole vanglast põgenemisi nii palju kui seal.

Kui Eestis põgenes 2012. aastal üks vang, mis tähendab, et 10 000 vangi kohta oli meil kolm põgenemist, siis Rootsis oli sama suhtarv 6, Taanis 34, Norras 39 ja Soomes 44. Sisuliselt sama vangide arvu juures põgenes Soome vanglatest 14 inimest, Eestis aga vaid üks. Miks see nii on?

Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Põhjamaades ühiskonna ootused vanglatele märksa suuremad kui mujal maailmas. Vangide füüsilist eraldamist vabadusest ei nähta seal enam eesmärgina iseeneses, vaid pigem vahendina selleks, et inimesega vanglasoleku ajal intensiivselt tegeleda. Vangla, mis ainult ladustab ja lukustab inimesi, ei suuda tekitada vangistuse ajal positiivseid muutuseid. Selline vangla on kuritegevuse kool ja kokkuvõttes kahjustab ühiskonna turvalisust, kuna vabanemise järel panevad need inimesed toime rohkem uusi kuritegusid.

 

Tuleb võtta riske

Selleks, et vanglas midagi positiivset õppida, tuleb anda vabadust. Niigi on vangistamisel paradoksaalne tähendus – me justkui eeldame, et inimene õpib tehislike reeglitega piiratud keskkonnas vabaduses edukalt toime tulema. See on nagu kuival maal ujuma õppimine. See lihtsalt ei tööta.

Põhjamaades saadi aru, et ühiskonna turvalisuse tagamiseks tuleb võtta riske. Leiti, et kõige halvem lahendus on see, kui inimene veedab aastaid kinnises vanglas ning astub karistuse lõppemisel vaba mehena, ilma igasuguse toe ja järelevalveta, vanglaväravast välja. On väike ime, kui sellises olukorras inimene uusi kuritegusid toime ei pane.

Et riski vähendada, muudeti nii vangistuse sisu, kui tehti vanglaid avatumaks. Sisu mõttes võeti kasutusele normaalsusprintsiip, mille järgi vangistustingimused peaks sarnanema võimalikult palju vabaduse keskkonnale – eesmärk pole allutada inimest vangla tehislikele reeglitele, vaid tagada parem iseseisev toimetulek. Vanglate avatus tähendab aga võimalusi kodukülastusteks, avavanglate suurt osakaalu ning reeglina enne karistustähtaja lõppu kriminaalhoolduse alla vabanemist.

See kokkuvõttes tähendab, et reegleid ja piiranguid vanglas on vähem ning võimalusi põgenemiseks rohkem – loomulikult leidub siis tuhandete vangide hulgas neid, kes põgenemisvaliku teevad. Ühiskonna jaoks on siiski turvalisem, kui vabadusega katsetamine toimub vangistuse ajal, mitte pärast karistuse kandmist. Esimesel juhul on riigil võimalus sekkuda ja lähtuvalt inimese valmisolekust ja käitumisest vabaduse määra suurendada või vähendada, teisel juhul on aga riskid meie kõigi kanda. Põhjamaades on põgenemiste osas võetud kalkuleeritud risk – see on väike kahju suure kasu kõrval.

 

Vanglad rohkem avatuks

Uued vanglad tuleb täita ka uue sisuga – vanglakeskkond peab vältima kinnipeetavate omavahelisi negatiivseid mõjutusi, soosima positiivseid muutuseid ning vangistusaeg peab olema täidetud töö ja õppimisega. Vanglate suurem avatus on risk, mis tuleb võtta selleks, et kaitsta kuritegevuse eest neid, kes elavad vabaduses.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee