Eesti uudised

ÕHTULEHT INDIAS | Mis saab laevakaitsjatest maha jäänud isiklikest asjadest? (17)

Kristiina Tilk, 12. jaanuar 2016 16:14
Foto: Alar Truu
"Sul on nii väike seljakott kaasas," osutab laevakaitsja Raigo Tuticorinisse viivale bussile mineku eel Vladislavi kotile. "Muidugi, ega ma sinna elama ei lähe," vastab Vladislav. Sel hetkel ei teadnud mehed veel, et tagasi Chennaisse, oma ajutistesse elukohtadesse, nad ei naasegi.

14 eestlase jaoks, kes eile viieks aastaks vangi mõisteti ja otse kohtusaalist politseieskordi saatel minema viidi, oli kohtuskäimine juba rutiiniks saanud. Istungeid on toimunud palju ning kuna kunagi ei olnud ette teada, kas istung toimub lubatud kuupäeval või venib päeva-paar edasi, on mehed võtnud teel asudes ikka kaasa hädapärased asjad, et vajadusel mõned päevad Tuticorini hotellis peatuda.

Samal teemal

Nii ka sel korral – kottidesse pakiti telefonid ja pesuvahendid, mõnel oli ajaviiteks kaasas arvuti. Samuti toidukraam. Viimane põhjusel, et Tuticorinis puuduvad korralikud söögikohad, kus keegi endale väga midagi osta oleks julgenud. Mõnikord siiski pikema peatuse korral ühes kindlas kohas ka einestati.

Ülejäänud isiklikud asjad jäeti kõik vastavalt sellele, kus keegi elas – kas hotelli või korterisse. Tuticorinis oli plaanis peatuda vaid üks päev või vajadusel, kui otsust kohe poleks tulnud, paar-kolm ööd.

Seda, et meeste juba harjumuspärane elu, mida Indias kojusaamise ootuses mitu aastat elatud oli, nii ootamatult katkeb, ei osanud mitte keegi isegi halvimas unenäos oodata. Kõige halvem, mida mehed arvasid end ees ootavat, oli pooleaastane vanglakaristus ning selle aja on nad juba ära istunud.

Et meeste asjad saaksid ilusti korteritest ja hotellidest kokku korjatud ja kindlatesse kätesse, asus konsul kohe pärast šokeeriva kohtuotsuse väljakuulutamist selle küsimusega tegelema.

Osa isiklikke asju, mis kohtus kaasas olid, andsid mehed juba seal üle ning konsul fikseeris saadud asjad kirjalikult. Teised asjad kogus ta sama päeva jooksul nii Tuticorinist, Chennaist kui Botticellist samuti kokku ning need jäävad nende kätte hoiule.
Konsul sõnas Tuticorinis pärast otsuse kuulutamist, et peab kiiresti tegutsema, sest et ei ole välistatud, et politsei tuleb asjadele ise järgi. Sellest võimalusest rääkisid mehed ka kohtus ning ütlesid, et sel juhul, kui politsei jõuab ette, ei ole kindel, et oma isiklikke asju ja elukohtadesse jäänud raha veel kunagi üldse nähakse.

Täna pealelõunal viibis konsul jätkuvalt Chennais ning oli ootel, millal lubatakse saatkonnal mehi vanglasse vaatama minna ja neile eluks vajalikud asjad viia. Nende kohta tegid mehed suisa eraldi nimekirja, mida neil vaja oleks – paljud mehed vajasid rohtusid, sest elu Indias ja eelnev vanglas viibitud aeg on tervisele korraliku põntsu andnud.

Konsuli sõnul taotles ta luba mehi külastada kohe pärast otsuse väljakuulutamist, kuid siiani ei ole seda rahuldatud. Nii on ta isegi äraootaval seisukohal ja lubab esimesel võimalusel, kui luba külastamiseks on olemas, anda meeste käekäigust ka teada.
India Tamil Nadu osariigi politsei pidas 2013. aasta 18. oktoobril kinni piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio 35 meeskonnaliiget, kelle seas on ka 14 Eesti kodanikku. Lisaks kuulus laeva meeskonda India, Suurbritannia ja Ukraina kodanikke.

2014. aasta detsembris esitati meeskonnale süüdistus ebaseaduslikus kütuse tankimises, ebaseaduslikus relvade käitlemises ja ebaseaduslikus territoriaalvetesse sisenemises.
Laevakaitsjate süüasja arutamine läbis mitu kohtuastet. Tänavu juuli keskel saatis India ülemkohus süüasja arutamiseks tagasi Tuticorini kohtusse, määrates protsessi pikkuseks kuus kuud. Kokku oli kohtu all 35 laevakaitsjat, lisaks veel mõned teised sama süüasjaga seotud inimesed.

Laevakaitsjad elust Indias: siinse eluga ei tohi harjuda, see pole meie kodu!

Veel päev enne, kui selgus, et mehed viiakse tagasi vanglasse, tutvustasid nad oma elupaikasid ning kirjeldasid elutingimusi ja kohalikke inimesi. Valdavalt oldi kõigega rahul ning elu üle ei nurisetud – oli võimalus teha ise süüa, vabalt ringi liikuda ning selgeks olid saanud juba ka kohad, mida vältida.

Üks taolistest kohtadest, mida mehed näitasid ja kus neid kord kividega pilduma hakati, asub Chennais peatunud laevakaitsjate kodudest paarikümne minuti kaugusel ja kannab nime Marina Beach.

Üldiselt oldi nendega siin juba aga harjunud ja nii hotelli töötajate kui korteriomanike suhtumine meestesse oli nende endi sõnul väga normaalne. "Aga ega me väljas päeval väga ei käi. Siin ei ole mitte midagi teha ega kuskile minna. Kui siis ainult poodi ja koju tagasi," rääkis Raigo.

Dmitril, kes tegeleb fotograafiaga, oli teinekord kombeks võtta oma kaamera ja pooleks päevaks jalutama minna. "Mida siin muud ikka teha on," sõnas tema.

Lauri näitas kohta, kus käidi trenni tegemas. Asus see nende hotellist vaid loetud sammude kaugusel ja nägi väljast üsna viisakas välja. Raigo sõnul aga trenni väga jõusaalis teha ei saanud, sest alati oli keegi, kes midagi teada tahtis või õpetama tuli: "Küll küsiti, kus me pärit oleme ja taheti näidata, kuidas üks või teine aparaat töötab."

Roman ja Kristo ütlesid samuti, et kohalikke nad ei pelga, kuid eluga siin harjuda ei saa ega tohi: "Meil ei ole praegu muud võimalust, kui peame siin olema, aga see ei ole siin meie kodu."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee