Eesti uudised

ÕHTULEHT INDIAS | OTSE KOHTUSAALIST VANGLASSE VIIDUD LAEVAKAITSJATE SÕNUM LÄHEDASTELE: olge tugevad ja pidage vastu! (12)

Kristiina Tilk, India, Tuticorin, 12. jaanuar 2016 06:00
KODU ASEMEL VANGI: Laevakaitsja Roman on löödud mees. Loodetud kojupääsemise asemel lajatas India kohus hoopis viieaastase vangistuse.Foto: Alar Truu
"Ütle mu isale edasi, kui väga ma teda armastan ja koju ootan," kirjutas mulle eile Indias Tuticorini kohtu ees seisnud laevakaitsja tütar. Isani see sõnum ei jõudnud. Mehed olid juba politsei vahele surutult teel vangla poole. "See ei ole normaalne," olid veekalkvel silmadega ja šokist värisevate kätega Aivari ainsad sõnad pärast kohtuotuse teatavaks tegemist.

Ta ei olnud ka ise oma tütrega pärast otsuse teadasaamist ühendust võtnud tahtmata saada osa valust, mida lähedased Eestis läbi peavad elama. 

Südames oli tal halb aimdus juba enne kohtuistungi algust. Millegipärast seisis kohtumaja ees mitu samasugust bussi, millega nad 2013. aastal vanglasse viidi ja kohal oli kummaliselt palju politseinikke.

Kuid kõik uskusid, mida nad advokaadilt kuulnud olid: halvim, mis saab juhtuda, on see, et nad mõistetakse pooleks aastaks vanglasse ja selle aja on nad juba ära istunud. Seepärast oldi enne otsuse kuulutamist rahulikud ja visati veel naljagi.

Meeste nimed hõigati välja. Kõik olid kohal ja astusid kohtuniku ette, et suusõnal kinnitada ja siis ka paberile kirjutada, on nad enda arvates süüdi

või süütud. Allkirjad antud, rääkis kohtunik midagi ja öeldu mõistmiseks kogunes osa eestlastest ümber Eesti konsuli Mats Kuuskemaa.

Mure koduste pärast

Pärast temaga rääkimist jalutas Vladislav tagasi oma koha poole ning hoidis üleval viit sõrme. Keegi ei saanud esiti aru, mida see tähendab. Kui Vladislav ütles mulle: "Tervita siis palun mu naist ja püüa ta maha rahustada, me saime viis aastat," küsis Raigo uskumatult – sa teed vist nalja?

"Selle asjaga ma sellist küll ei tee," vastas Vladislav. "Nägite, kohtunik ei vaadanud isegi meie poole?" küsivad mehed üksteiselt. "Ja advokaadid? Kuhu need kadusid, kui otsus teatavaks tehti? Kus nad nüüd on?" jagub küsimusi.

Tõesti tühjenes kohtusaal kohe, kui otsus teatavaks tehti: jäid vaid mõned kohtunikud, konsul ning politseinikud.

"Sertifikaadid on ju kõik olemas. Need paberid on esitatud ka kohtule. Kuidas nüüd selle eest meid vangi saab mõista? Selle eest, et me ei ole mitte midagi teinud?" ei mõista Aleksei.

Aleksei ütles, et ta saatis õele sõnumi, kuid pani siis telefoni kiiresti kinni, sest ta kartis vastust ega tahtnud seda näha.

"Meie saame siin hakkama, aga kõige suurem mure ongi lähedaste pärast. Kuidas nemad vastu peavad?" küsis Aleksei. "Mul ema ütles, et ta ei jäta seda asja nii," lisas Lauri.

Osa laevakaitsjaist ei saanud kodustega üldse ühendust, sest Eestil ja Indial on mitmetunnine ajavahe ning inimesed tööl, see ei õnnestunud. Mispeale palusid näiteks Dmitri ja paar teist eestlast pereliikmetele edasi öelda, et nad ei kirjuta mitte millelegi alla.

Just nagu Aivari tütre sõnum, jõuab ka Dmitri abikaasa telefonikõne minuni alles siis, kui mehed on juba politseieskordi saatel vanglabussi viidud. Naine ütleb, et see, mis juhtus, on talle täielik šokk ning täiesti mõistusevastane. Dmitri 15aastane tütar, kellest Dmitri iga päev siin Indias mulle naeratades rääkis, ainult nutab ja kordab: "Isa, isa…"

Vladislav teatab esiti pärast otsuse teadasaamist: "Helista mu naisele ja rahusta ta maha, me saime viis aastat."

Veenan teda elukaaslane Kerstiga ise ühendust võtma, et ta saaks veel enne minekut tema häält kuulda. "Ma ei oska midagi öelda," vastab Vladislav, kuid nõustub siiski telefoni võtma ja helistama. Hiljem palub ta juba ise uuesti luba telefoni kasutada.

Selleks ajaks on ta veidi rahunenud ning suudab Kerstiga juba selgemalt ning vähe rõõmsama häälega rääkida. Viskab veel naljagi, et teeb ajakirjanikule praegu suurt arvet.

Raigo ütles, et tema õde on samuti šokis ega uskunudki esiti, mida vend talle telefonis ütles. Kõik arvasid, et see on väga halb nali, kuid paraku pidid mehed oma pereliikmetele kinnitama, et kuuldu vastab siiski tõele.

Dmitri palub Tuticorinis asuvast hotellist anda konsuli kätte ka talle iga päev vajalikud tabletid. Info saab edastatud, kuid konsul ütleb, et tal on nimekiri, mida mehed kõik tahavad, aga ta ei saa neid enne viia, kui neil on olemas luba mehi vanglasse külastama minna.

"Ütle palun meie lähedastele edasi, et nad oleksid tugevad ja peaksid vastu. Meiega saab kõik korda," olid meeste viimased sõnad enne teeleasumist.

Mis ootab mehi vanglas?

Kristo on nii jahmunud, et ütleb esiti, et tema keeldub teist korda vanglasse minemast: "Ma ei lähe sinna tagasi. Mis te teete nalja või?"

"Aga mida meil teha on?" küsib Roman vastu. Raigo teatab seepeale, et tema kavatseb alustada näljastreigiga.

"Selle peale ütles konsul, et rahunege maha ja ärge provotseerige. Võtke asja rahulikult. Miks rahulikult? Kui nad ise peaksid sinna minema, nad pooksid end üles," põrutab Kristo vastu.

Alvar ja Laurigi kinnitavad, et sel korral saab vanglaelu olema veelgi karmim, sest nüüd on nad lõplikult süüdi mõistetud.

"Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et see vangla näeb välja nagu vana mahajäetud laut. Ausalt," kirjeldab Alvar. "Meid pannakse kõiki kokku ühte ruumi, kus siis on põhimõtteliselt paljas põrand ja ühes ruumi nurgas auk. See on siis see koht, kus tuleb oma valehäbist üle saada ja ihuhädad ära ajada," lisab Lauri.

Meeste meeled muudab vanglassemineku suhtes pisut rahulikumaks teadmine, et seal on küll kohutavad elutingimused, kuid nad ei ole üksi: "Me hoiame kokku. Üksi oleks kindlasti palju hullem. Aga meid on 14 Eesti meest."

Kui mehi hakatakse vanglabussi viima – nagu tõelisi kurjategijaid, mitme relvastatud politseiniku valvsa pilgu all, – seisab värava taga umbes sadakond kohalike väljaannete reporterit ja fotograafi.

Nad ei pildista mitte ainult mehi, vaid ronivad kaameratega nina alla ka meile. Kui meie ainsate välismaalastena oma kaamera välja võtame ning meestele hüvastijätuks viipame, suunab kümmekond politseinikku kurjad pilgud meile. Tundub turvalisem lahkuda.

Miks laevakaitsjad kohtu all olid

India Tamil Nadu osariigi politsei pidas 2013. aasta 18. oktoobril kinni piraaditõrjelaeva Seaman Guard Ohio 35 meeskonnaliiget. Neist 14 olid Eesti kodanikud. Laeva meeskonnas oli ka India, Suurbritannia ja Ukraina kodanikke.

2014. aasta detsembris esitati meeskonnale süüdistus ebaseaduslikus kütuse tankimises, relvade käitlemises ja seadusvastases sisenemises India territoriaalvetesse.
Laevakaitsjate süüasja arutamine läbis mitu kohtuastet.

Tänavu juuli keskel saatis India ülemkohus süüasja arutamiseks tagasi Tuticorini kohtusse, määrates protsessi pikkuseks kuus kuud. Kohtu all oli 35 laevakaitsjat, lisaks veel teisigi sama süüasjaga seotud inimesi.

Eile mõisteti meestele viieaastane vanglakaristus. Seda otsust saab edasi kaevata kolme kuu jooksul. Loodetakse küll ka seda, et India annab meestele pärast kohtuotsuse jõustumist armu.

"Aga see on India. Siin ei ole mitte miski kindel. Ja kui saame kautsjoni vastu vabaks – kes selle eest maksab?" küsib Kristo ja lisab: "Võite ministeeriumile öelda, et nad võivad advokaatidelt raha tagasi küsida. "Hea" töö tegid."

Samal teemal

11.10.2017
4 AASTAT INDIAS KINNI | Endine sõdur avalikus kirjas Ilvesele, Rõivasele ja Kaljurannale: üht riigiametnikku, kelle ülesanne riigipiiril ebaõnnestus, koheldakse kui kangelast, kuid 14 eestlast Indias kutsute „vabatahtlikult tööle minejateks“
11.10.2017
4 AASTAT INDIAS KINNI | ÕHTULEHE VIDEO | Laevakaitsjad olid kohtuotsusest šokis, ent palusid lähedastel olla tugevad
07.02.2017
Õhtulehe ajakirjaniku lugu on aasta uudise nominent
27.01.2016
Laevakaitsjate advokaadid andsid sisse avaldused edasikaebamise ja kautsjoni osas

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee