Kommentaar

Kalle Muuli | Asjatutele hirmudele raisatud aasta (61)

Kalle Muuli, riigikogu liige, IRL, 30. detsember 2015, 18:11
Lõppev aasta oli asjatute hirmude aasta. Nii palju rumalaid hirmujutte pole vist kunagi varem Eesti ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias aetud, kui mööduval aastal.

 

Sõidud tegemata ei jää

Kohe pärast parlamendivalimisi asuti inimesi hirmutama kütuse hinnatõusuga. Lugupeetud majanduseksperdid ennustasid, et kütuseaktsiisi tõstmine 4 sendi võrra bensiiniliitri kohta toob kaasa üleüldise hinnatõusu ja annab majandusele ränga hoobi. Transpordiettevõtete juhid lubasid hakata autosid tankima välismaal, ka Lõuna-Eesti elanikud pidid hakkama edaspidi Lätis bensiini järel käima. Maainimesed kurtsid, et elu maal jääb sootuks seisma, sest kallima bensiiniga ei jaksa keegi enam tööle sõita ja kallimaks läheb ka bussisõit. EKRE korraldas meeleavaldusi rahvavaenuliku valitsuse kukutamiseks ja Facebookis protestis kütuseaktsiisi tõstmise vastu 65 000 inimest.

Tõde on see, et bensiin on juba praegu umbes 20 protsenti odavam ajast, kui seda paanikat õhutati. Nafta hind ei sõltu Eesti valitsusest ja aktsiisitõus mõjutab bensiini hinda uuel aastal tegelikult nii vähe, et need, kes selle vastu protestisid, ei pane muutust ilmselt isegi mitte tähele. Nii nagu ei ole Eesti majanduskasvu mõjutanud järsk kütuse hinnalangus, nii ei mõjuta seda ka aktsiisimaksu mõnesendine tõus. Elu maal ei jää seetõttu seisma ja bussipiletid ei lähe kallimaks. Mitte midagi ei juhtu. Absoluutselt mitte midagi peale selle, et lastega pered hakkavad riigilt rohkem raha saama. Kui majanduse käekäik sõltuks märgataval määral bensiini hinnast, siis peaks ju meie majandus praegu hullupööra õitsema, aga nii see paraku pole.

 

Olematu massiimmigratsioon

Teine ja veelgi suurem tühi paanikakülvamine käis pagulaste ümber. Igal aastal asub välismaalt Eestisse elama üle 3000 inimese – ja küllap oli see nii ka lõppeval aastal –, aga otsust võtta põgenikelaagritest kahe aastaga vastu kokku 500 sõjapõgenikku ehk 250 pagulast aastas kujutati lausa valitsuse kuriteona oma rahva vastu. EKRE esimees Mart Helme ennustas, et valitsuse otsus vallandab pagulaste laviini, sest iga põgenik võib oma kodumaalt siia kaasa tuua terve suguseltsi. Sajad inimesed marssisid Tallinnas ja Tartus, tõrvikud käes, protestides massiimmigratsiooni vastu. Vao pagulaskeskust, millel pole põgenike ümberpaigutamisega vähimatki pistmist, piiras mitmesajapealine motojõuk. Sõjakoleduste eest varjupaika palunud süütute inimeste eluaset loobiti kividega ja lõpuks pandi see ka põlema. Üksteise üleskütmiseks ja lollikeste hirmutamiseks levitati kuulujutte, üks jaburam kui teine. Küll toodi pagulasi Eestisse öösiti salaja erilendudega, küll elasid sajad pagulased Tallinna Tehnikaülikooli keldris ja töötasid pesumajas.

Tõde on see, et Eestisse ei ole Lõuna-Euroopa põgenikelaagritest ümber paigutatud ühtki pagulast. Mitte ainsatki. Jutt massiimmigratsioonist on täielik jama. EKRE on rahvast pagulastega hirmutades püüdnud endale poolehoidjaid võita ja see ongi kogu massiimmigratsioon. Keegi ei taha siia lihtsalt tulla. Euroopa Komisjoni jabur ümberjaotamiskava ei puutu üldse asjasse. Ükski põgenik ei anna kogu oma vara inimkaubitsejatele ega võta eluga riskides ette ohtlikku teekonda üle mere Kreekasse või Itaaliasse selleks, et jõuda lõpuks Eestisse. Kõik tahavad minna Saksamaale või Rootsi.

Euroopasse on tulnud lõppeval aastal üle miljoni inimese ja kõik nad on läinud ilma igasuguse ümberjaotamiskavata täpselt sinna, kuhu nad on tahtnud minna. Ükski vägi ja ammugi mingid kvoodid ei saa sundida inimesi elama Eestis, kui nad tahavad elada Saksamaal. Need vähesedki põgenikud, kes on kogemata kombel siia eksinud, lasevad Vao keskusest vargsi jalga. Kui imekombel siiski kunagi õnnestub mõni põgenik kuskilt siia ümber paigutada, siis on temagi varsti läinud. Piirid on valla ja inimeste vaba liikumine on Euroopa Liidu üks alustalasid. Kõik Saksamaal ja Rootsis pagulasstaatuse saanud põgenikud võiksid vabalt tulla Eestisse, mingit takistust pole ega saagi olla, kuni me oleme Euroopa Liidus ja Schengeni viisaruumis. Aga nad ei tule, sest nad lihtsalt ei taha siia tulla.

 

Koosellujate horde ei tule

Kolmas selle aasta tühi tüliõun on kooseluseadus. Selle seaduse vastased hirmutasid meid soodoma ja komorraga, mis laostab rahva moraali, kui samasoolised paarid saavad oma kooselu notari juures registreerida. Seaduse pooldajad omakorda hirmutasid  kohtuasjadega, mis tabavad riiki siis, kui seadus ei jõustu või jõustub ilma rakendusaktideta.

Õige varsti, juba mõne päeva pärast näeme, et tegelikult ei juhtu midagi. Ehkki seadus kehtib ja notarid on valmis oma tööd tegema, ei näe me uuel aastal notaribüroodes koosellujate horde. Ka rakendusaktide vastuvõtmine või tagasilükkamine riigikogus ei muuda suurt pilti. Ennustan, et ei tule kumbagi: ei massiliselt koosellujaid ega massiliselt kohtuasju rakendusaktide puudumise või inimõiguste rikkumise pärast. Rahvaloenduse andmeil elab Eestis ühisel pinnal koos üldse kõigest paarsada samasoolist paari. Kui isegi pooled neist tahaksid kohe oma kooselu registreerida, ei mõjutaks see meie rahva saatust ega isegi mitte koosellujate endi igapäevaelu kuigivõrd. Kes tahab koos elada, saab seda teha ka notari abita. Ja kes ei taha, seda ei aita ka ükski seadus. Tegu on vägeva väärtuskonfliktiga, mis lõhestab ühiskonda, kuid mille suhtes langetatud otsused mõjutavad praktiliselt ainult väga väheste inimeste elu ja sedagi väga vähesel määral.

 

Eestlased on välja suremas

Iseenesest pole sellest ju midagi halba, kui inimesed iseenda väljamõeldud hirmude vastu protestivad. Eesti on vaba maa. Ainuke häda on see, et nende tühjade hirmukampaaniate tõttu jäävad tähelepanuta tegelikud probleemid.

Kui rääkida maksutõusudest ja bensiini hinna kerkimisest kättesaamatusse kõrgusse, siis jääb tähelepanuta see, et Eestis on maksukoormus ja bensiini hind tegelikult madal, aga sellest hoolimata majandus kiratseb. Rootsis on maksukoormus hulga suurem kui Eestis, lausa Euroopa üks suuremaid, kuid majandus kasvab seal neli korda kiiremini kui Eestis. Meie tegelik probleem on kehv tööviljakus, töökäte puudus ja majandusseisak, mitte liiga kõrged aktsiisid ega bensiini hind.

Kui rääkida ainult homode õigustest, siis jääb tähelepanuta see, et meie kõige suurem probleem on sündide arvu vähenemine, suur lahutuste ja üksikvanemate hulk ning juba veerand sajandit kestnud negatiivne loomulik iive. Me sureme sõna otseses mõttes välja, aga kulutame kogu oma jõu ja energia kraaklemisele mingite rakendussätete üle, mille sisuks on abielu ümbernimetamine kooseluks.

Üks peaaegu tervet aastat täitnud pseudoteema meenub veel. Juba kevadest saadik on pidevalt ennustatud, et valitsus laguneb. Isegi erakorralistest valimistest on räägitud. Seegi jutt on mõeldud üksnes ühiskonnas ebakindluse tekitamiseks. Tegelikult tegi rahvas 1. märtsil oma valiku ja nüüd tuleb meil kõigil koos neli aastat selle valiku eest ka vastutada. Üksteise hirmutamine ei tee seda ühist vastutusekoormat grammigi kergemaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee