Eesti uudised

Sinine vilkur, sinine vilkur! Kui ohtlik või ohutu on alarmsõit? (14)

Mattias Tammet, 23. detsember 2015, 11:13
Videod Ungari välisministrit eskortivatest politseiautodest - esmalt hommikul ning seejärel sama päeva õhtul. Foto: Mattias Tammet
Piilume vilkurite alla: mida näevad politseinikud, tuletõrjujad ja kiirabitöötajad, kes kiiretele välja kutsetele sõites rooli keeravad, ja mida nad kaasliiklejatest arvavad.

Kui Ungari välisminister Eesti visiidi ajal mõne maakeelse fraasi ära õppis, siis sai see ehk olla: jalakäijad, ärge teele tulge! nagu kolonni esimese auto megafonist pidevalt rahvale hüüti.

Paar minutit varem trummeldab vanemkomissar Vahur sõrmedega roolil ja ootab raadiost teadet, et kolonn on liikvel.

«Järjekordselt kõige kehvem ilm, mis üldse olla saab. Sajab ja pime,» sõnab Vahur.

«Kellaaeg ka, tipptund,» lisab paarimees, inspektor

Kolonni vastutav osa annab teada, et välisminister on autos ja sõit algas. Kümne sekundi pärast on Kaarli puiestee mõlemad suunad blokeerivaid, vilkuvaid ja huilgavaid politseiautosid täis. Tegelikult on vaid kaks seisvat autot, tagant läheneb vilkuv kolonn.

Vahur ja Genes sõidavad eskordi kõige esimeses autos. Esimese auto töö on ülejäänud kolonnile tee puhtaks teha ja sõita seega teistest mõnikümmend kuni mõnisada meetrit ees. Peaaegu iga ristmik tähendab peatust ja märguandeid tervele ristmikule: hoidke eemale!

Vastasel juhul kipuvad nii autojuhid kui ka jalakäijad eeldama, et esimene politseiauto on ka ainus – hoolimata suurel kiirusel järgnevast vilkurimerest. Kolonni tähistamine olevat praegu ka kõrgemal tasemel päevakorras.

«Jalakäijad, ärme teele tule! Ootame kolonni möödumist!» korrutab paarimees megafoni. Aga jalakäijad tulevad, lausa jooksuga. Tihti jääb üle tee tormava jalakäija ja esimese politseiauto vahel vaatevälja piirama mõni teine auto. Autos märuli keskel istudes on raske uskuda, et nad üldse midagi ei märka.

Ummikutes ootavad autojuhid kipuvad aeglaselt reageerima. «Pöörake paremale, Audi! Audi, minge edasi ja pöörake paremale!» suunab paarimees.

Audi juhil tekib mitu konkureerivat mõtet: parem oleks eest ära tulla, aga selleks peab punase tule alt läbi sõitma ja liikluseeskirja rikkuma. Kes siis politsei ees eeskirja rikub! Kuniks kimbatuses autojuht siseheitlust peab, võiks aga kolonn juba järgmisel ristmikul olla.

«Pane ikka sireenid peale, muidu nad ei kuule meid,» ütleb Vahur.

«Sireenid on peal. Ma ei kuule ise ka,» vastab Genes. Tõepoolest, tagant läheneva politseiauto sireen lõikab ehk teravamaltki kui enda auto oma.

Liiklussegaduses ei ole aega spidomeetrit vaadata. Telefon näitab hiljem sõidu tippkiiruseks mõnel üksikul momendil 86 km/h. Hetk hiljem jälle ligemale null, siis jälle üle 50.

«Kinnita turvavöö!» soovitab sõnum politseiauto tagaaknal. Nõus. Sõit Kaarli kirikust Ülemistele kestis tipptunnil 375 sekundit ehk natuke üle kuue minuti. Tõmban sõidu lõppedes sügavalt hinge.

«On kõik ikka korras?» tunnevad politseinikud muret. Tundub, et nad ei jaga mu adrenaliiniannust.

On selline sõit neile tõesti rutiinne? Vahur vangutab pead. «Üle ei saa pingutada. Silmad kogu aeg käivad, et mis toimub. Iga ülekäiguraja juures võtad hoo maha,» lausub ta. Isegi vilkuritest ja sireenidest hoolimata peab igaks juhuks eeldama, et ükski juht ei märka – või kui märkab, siis ei oska midagi ette võtta.

«Täna oli veel hästi, kõik läksid siiski eest ära. Teinekord nad jooksevad niimoodi lukku, et ongi risti keset teed ega liigu sinna ega tänna,» lisab Genes.

Kiirus, nähtavus, reaktsioonikiirus

OÜ Autosõit juhataja ja liikluskoolitaja Indrek Madar toob välja mõne aspekti, mis alarmsõitude puhul kõige ohtlikumaks osutuvad.

Kiirus. Suured kiirused ja kiiruste vahed on üks peamisi ohtlike olukordade tekitajaid. «Isegi professionaalid, kes mõõdavad iga päev kiirust, ei suuda teatud maa pealt hinnata, kui kiiresti sõiduk liigub,» kirjeldab Madar katset, mida mõnel koolitusel on tehtud.

Sireenid ja foorid. Võrreldes tavakiirusel liikuvate autodega, juhtub alarmsõidukitele ootamatumalt, et foorituli muutub lubavast keelavaks. Ta lisab, et kõikide selliste olukordade puhul peab eeldama, et ka sisselülitatud sireen ei kosta.

«Majadega ümbritsetud ristmikul on tühised sekundid, kui seda kuulda on,» ütleb Madar.

Nähtavus ja reaktsioonikiirus. «Hekid, majanurgad,» loetleb Madar nähtavuse piirajaid.

«Valgus ei paista läbi seina, ka vilkurit ei näe läbi seina. Pimedale nurgale tuleb läheneda võimalikult eemalt, et teha oma sõiduk kaasliiklejatele nähtavaks ning ka ise paremini näha. Ja kui teine auto on tulemas, kas ta saab ka pidama?

Inimese minimaalne reageerimisaeg liikluses on üks sekund. Kui teise auto kiirus on 50 km/h, siis ühe sekundi jooksul on see auto juba 14 meetrit edasi sõitnud. Ja siis läheb jalg alles piduri peale.»

Tuletõrjuja: täiskasvanu on hullem kui laps

Erinevalt politseist ei tee kõik päästetöötajad läbi alarmsõidukoolitust, sest paljud neist lihtsalt ei juhi päästeautot. Samas on kõik päästeautojuhid ühtlasi  päästetöötajad tavalisemas tähenduses.

«Kui on inimesi vähem, siis tegeleme ka suitsusukeldumise ja kõige sellega, mis juurde kuulub,» ütleb Lilleküla päästekomando juhtivpäästja Rene Rannamägi. Tõsi, kui ta eelmise sajandi lõpuaastatel päästesse tuli, oli tema ülesanne eelkõige ainult tuletõrjeauto juhtimine.

«Alguses ei nõutud operatiivautojuhi tunnistust, mis täna peab olema. Tööle tulles oli nõue, et sul pidid olema C-kategooria luba ja tööstaaž veoautojuhina.» Kohapeal õpetati alarmsõitu ja selle nüansse.

«Kui inimesed ootavad, et me läheme kuhugi ralliradadele sõitma, siis seda ei ole,» muheleb Rannamägi.

«Alustame õppeväljakult, et õppida lihtsalt ära auto pöörderaadius, kõrgus, raskuskese ja veepaagi loksumine. Jätkukoolitust teeme suurema kiiruse ja libeda peal, et inimesed saaksid aru, kui suure massiga nad sõidavad.» Kustutusvett täis päästeauto kaalub 15–16 tonni.

Pärast seda ei ole Rannamägi aga pidanud täienduskoolitusi läbima. Sellegipoolest pole ta tõsistesse avariidesse kordagi sattunud.

«Kitsalt teelt olen ühe korra välja vajunud. Ja ühe trolli peegliklaasi sõitsin lahti. Tulin välja, panin klaasi tagasi, palusin vabandust ja küsisin, kas kõik on korras. Klaas ei läinud isegi katki. Aga see ei tähenda, et mul oleks kindlustunnet, et järgmisel korral ei võiks minuga õnnetust juhtuda,» lisab Rannamägi kiiresti.

Ise sõidab ta peamiselt nn tagumikutunde järgi ja mõistlikkuse piires. «Ära muutu abi osutavast inimesest abi vajavaks inimeseks!» on tuletõrjeauto juhi moto.

Teiste liiklejate käitumises näeb Rannamägi paari levinumat probleemi: «Kõige hullem on see, kui inimene sinu ees ehmatab vilkuritest ja vajutab piduri põhja. Tema saab oma väikeauto seisma, aga mina pean hakkama otsima oma valikut, kas proovida ikkagi pidurdada või keerata vasakule või paremale. Pigem kiirenda natuke ja näita suunaga, et tuled eest ära,» soovitab Rannamägi.

«Loen vahel artikleid, et kirutakse veokijuhte. Et nad on mölakad, ei anna teed ja nii edasi. Mina ütleksin vastupidi, veokijuhid vaatavad palju rohkem peeglisse ja nad teavad palju rohkem, mis toimub nende selja taga kui näiteks väikeautojuhid.»

Jalakäijad teevad ka Rannamäge murelikuks. «Ma kardan lapsi, kuid rumalusi on täiskasvanud rohkem teinud. Ma ei tea, kas lapsed jäävad vaatama, et äge tuletõrjeauto või siis et täiskasvanud arvavad, et nad jõuavad veel üle. Mulle ei meenu, et lapsed oleks nii teinud.»

Kiirabis võib kihutamise ajal õde patsienti elustada

«Kui tavaliikluseski kohtab veidrat käitumist ja liikumist, siis alarmsõidul seda enam. Ja kui sa oled ise selle käitumise põhjustaja, siis tuleb olla eriti ettevaatlik,» ütleb Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabiautojuht-parameedik Kalle Kask.

Tegelikult ütleb Kask, et autojuhtidel pole häda midagi, nad tulevad enamasti eest ära. Kask jääb aga mõttesse. 

«Jalakäija on natuke keerulisem lugu. Autojuhid oskavad situatsioone paremini ette näha. Lisafaktor on pahatihti ka kõrvaklapid,» märgib temagi.

«Sõnum jalakäijatele: usalda, aga kontrolli!» Kask toob näite, et kui politsei ajab hullumeelseid kihutajaid mööda linna taga, siis põgenev juht ei kasuta ei vilkureid ega sireeni, aga ülekäiguradasid ületab esimesena sellegipoolest.

Kiirabisõidul tuleb tema sõnul arvestada ka sellega, et autos võivad olla lapsed või ebastabiilsed inimesed, kellele pidevalt huilgav sireen võib probleeme tekitada.

Sõit peab Kase sõnul olema kiirabil vähemalt patsiendiga teistest alarmsõidukitest oluliselt sujuvam – õde võib olla rihmadest lahti, et patsienti elustada.

Politseinik: füüsikaseadused kehtivad ka vilkuritega sõitvale autole

Politseileitnant Tõnu Janter sõitis Ungari välisministrit saatnud kolonnis mõni auto tagapool. Ta on üks nendest, kes tegeleb ka välisvisiitide turvamise ja eskordi ettevalmistamisega.

Janteri sõnul ei ole väga suurt vahet, kas alarmsõitu tehakse selleks, et jõuda sündmusele või selleks, et kedagi või midagi tervelt kohale toimetada. «Esimene eesmärk on kõigil tervelt kohale jõuda,» ütleb Janter.

Kõik politseiametnikud saavad alarmsõidukoolituse juba politseikoolis. Pärast seda jätkuvad regulaarsed sõidukoolitused, muu hulgas ka Laitse rallipargis.

«Alustatakse füüsikast. Füüsika toimib ka siis, kui vilkurid töötavad,» muigab Janter. «Kas just kord aastas, aga kord kahe aasta jooksul peaks küll iga politseinik need asjad läbi käima.» Janter ütleb, et noort inimest kohe pärast kooli rooli ei lastagi, sõidab algul mingi aja kõrval.

Janteri sõnul on alarmsõidu keskmes kaks konkureerivat ideed: «Kui kaalul on inimelud, siis võetakse suuremaid riske,» tõdeb ta. «Samas kui kellegi elu on ohus, on tähtis jõuda sündmuskohale, mitte sattuda ise õnnetusse. Siis ei ole kellelgi sellest tolku.»

Aeg-ajalt sõidetakse vilkuritega siiski ka kergematele väljakutsetele.

«Juht peab arvestama, et ta üle oma võimete ei sõida. Kui on sirge tee, liiklust vähe ja suudad end nähtavaks teha, siis võib ka madalama astme väljakutsele vähe kiiremini minna. Sest ühele väljakutsele järgneb teadagi teine.

Saad ühe ära lahendada ja minna järgmisele. Aga väljakutse prioriteedi kasvades ei saa sõidus midagi eriti muutuma hakata. Kui on ikka tipptund, siis autodest üle ei sõida. Juhtimiskeskus võib käsud kätte anda, aga kuidas kohale jõuda, otsustab ikkagi juht.»

Seetõttu on juhil ka võimalikult vähe lisakohustusi. «Teooria peaks olema selline, et juht tegeleb juhtimisega. Paarimees kõrval raadiosidega, aadressi otsimisega ja info kogumisega sündmuskoha kohta. Kui tal need asjad on tehtud, siis peaks tema olema ka abiks juhile ohtude nägemisel.

Näiteks lapsed tee ääres. Viimasel ajal on klappidega jalakäijad väga suur probleem – nii kõrva- kui ka silmaklappidega,» lausub Janter. «Kahjuks on niimoodi, et klapid kõrvas mõjuvad mõnele inimesele ka silmaklappidena. Esiteks ta ei kuule, aga teiseks ka ei näe, mis tema ümber toimub.»

Teiste juhtide käitumine on Janteri sõnul küllaltki hea: «Üldiselt antakse teed. Iseasi, kuidas. Kõige parem on, kui juht näitab, et ta on aru saanud, et keegi tagant tuleb. Paneb parema suuna sisse ja tuleb eest ära,» ütleb Janter. «Kõige hullem on keset teed väga tugevalt pidureid vajutada.»

21. novembri varahommikul Tartus toimunud õnnetuses osalenud politseibussil põlesid vilkurid, ent sireen ei töötanud. Janteri sõnul on see pigem ebasoovitatav. Tuleb muidugi terve mõistus ka appi võtta.

Öösel, kui liiklust ei ole, pole inimtühjal sirgel teel sireenil suur otstarvet. Aga kindlasti peaks neid enne ristmikku kasutama nii öisel kui ka päevasel ajal. Üldjoontes on koolituses sees, et sireene võiks kasutada pidevalt.

Õnnetusi alarmsõidukitega

8. aprill 2000. Politseinik Jevgeni Brjakin sõitis Tallinnas Kotka tänaval 100kilomeetrise tunnikiirusega otsa 76aastasele naisele, kes suri. Patrullautol ei põlenud isegi vilkurid. Politseinikud selgitasid, et kiirustasid arestimajja viima varguselt tabatud narkomaani. Brjakin põgenes uurimise ajal Londonisse. Hiljem naasis ta Eestisse ja mõisteti vanuri surnukssõitmises õigeks. Tingimisi karistuse sai ta ühe teise õnnetuse järel autojuhi peksmise eest.

12. juuni 2004. Avariipaigale sõitnud tuletõrje paakauto kaotas Tallinnas Peterburi teel märjal ja libedal juhtimise, sõitis kraavi ja rullus üle katuse. Viga said viis päästetöötajat, üks neist üliraskelt.

18. märts 2013. Kino Kosmose juures sõitis alarmsõidul punase tulega ristmikku ületanud kiirabiautole küljelt sisse sõiduauto. Ümberpaiskunud kiirabiautos sai viga kiirabitöötaja. Õnnetushetk ja kiirabiauto ümber paiskumine jäid juhtumisi vastassuunas liikunud auto pardakaamera vaatevälja ning video on veebist leitav.

19. jaanuar 2012. Kiirabi viis Jõgeva haiglast Tartu haiglasse 58aastast naist, kellel oli diagnoositud ulatuslik infarkt. Tartus Riia ja Turu ristmikul sõitis kiirabiautole sisse sõiduauto Seat. Kiirabiauto jätkas avariist hoolimata teed haigla poole, ent kaks minutit hiljem juhtus õnnetus ka Riia ja Lembitu tänava ristmikul, kui sama kiirabiautoga põrkas kokku sõiduauto Audi. Lömmis kiirabi jätkas siiski sõitu ning jõudis haiglasse. Õnnetustes keegi viga ei saanud.

21. november 2015. Tartus sai varahommikul kell 5.09 politseibussilt löögi 20aastane mees, kes suri sündmuskohal. Politseibuss liikus õnnetuse hetkel kiirusega umbes 100 km/h ning kasutas vilkureid, ent mitte sireeni.

14 KOMMENTAARI

h
Huvitav nüanss 24. detsember 2015, 06:40
saan aru veel, et välissaadikuid kupatatakse kähku ühest punktist teise aga miks peaks küll meie president sedasi kolonnis paarutama? Turvalisus? Vaev...
(loe edasi)
k
ka alarm 24. detsember 2015, 00:16
Turvalisus on nagu selge kõigile aga küsimus lihtsalt, kas ikka peab vip-e alati sireenidega üle ristmike pressima. Nad võivad rahus ka koos teistega liigelda,turvalisus neil tagatud ja tln ei ole mingi metropol kus politsei ei suuda aega sõidule arvestada
Loe kõiki (14)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee