Kommentaar

Tuuli Stewart | Kas Eestit ohustavad immigrandid? (62)

Tuuli Stewart, kultuuriloolane ja riigiteadlane, 18. detsember 2015, 18:17
 YANNIS BEHRAKIS
Massid on liikvel. Kohalikud tõrvikutemarsil osalejad saavad ennast välja elada. „Valitsus planeerib Eestisse tuua aina rohkem ja rohkem migrante", kisendavad pealkirjad. Kas meie valitsus ikka planeerib? Mida? Kas keegi planeerib? Kus on tõde?

Ajal kui kaubamajad tilistavad viiekümnendate aastate Ameerika jõululaule ja telekas vatrab advendiküünalde rahust ja sulnidusest, on iga päevaga lähemale tiksuv hoopis teisi pühi tähistajate saabumine Eestisse. Väidetavalt on esimene Süüria perekond siin.

Kes või mis on see perekond? Kus on „siin"? Millised on abi vajadused, meie võimalused? Kõike seda tahaks ju teada, et osaleda. Selge, et tegemist on elusaid inimesi puudutavate andmetega ja kõike lehe veergudel pasundada pole sobilik. Murelikuks teeb see, et ei tea ei ette ega ka tagantjärele needki, kes reaalse vastuvõtmisega kokku puutuma peavad. Plaastrina kasutatakse loosungeid inimõigustest ja -armastusest. Ja kuulumisest Euroopa eldoraadosse. Spetsialistid on mures saabuvate nähtamatute probleemide pärast ja kurdavad, et juba lennujaamast antakse vastutus üle. Kellele?

Igal ilmingul on mõjud ja tagajärjed, ja põhjused. Millised on mõjud meie haprale sotsabisüsteemile, tööturule või üldisele turvalisusele? Millised on näiteks ühisjooned meie töötute ja saabujate vahel? Millised on meetmed, millise aja jooksul need mõjuvad ja palju see maksab? Ja kust ikkagi tuleb raha ja kuhu see kaob? Jutt ELi rahast on jõulumuinasjutt. Mida suurem kriis, seda rohkem raha. Miljardid, mis kuluvad katastroofides kannatajate abistamise projektidele mujal, kaovad katastroofilisse tühjusesse.

Kes on süüdi ja kus on tõde? 

Valitsuse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) Eesti riiklik programm 2014.–2020. aastani märgib, et arvestades praeguseid trende, peab riik olema valmis varjupaigataotluste arvu kasvuks. Mis need trendid siis Eestis on? Andmed on avalikud, kuid mängitakse eilsete pealkirjadega, süüvimata dokumendipakkidesse. „Eesti rändepoliitika aluspõhimõte on aidata kaasa nende isikute sisserändele, kelle tegevus toob lisaväärtust Eesti ühiskonnale," väidavad valitsusprogrammid.

Rände- ja varjupaigapoliitika töötab välja siseministeerium ja selle viib ellu politsei- ja piirivalveamet (PPA). Sotsiaalministeerium vastutab vastuvõtu korralduse ning teenuste kavandamise eest, mida pakutakse koostöös partneritega avalikust, era- ja valitsusvälisest sektorist. Vaatamata vähesele migratsioonisurvele on Eesti püüdnud pakkuda kvaliteetset vastuvõtuteenust ja olla valmis massiliseks sisserändeks, selgub dokumentidest. Euroopa Pagulasfondi raha eest on 2004.–2013. aastani ellu viidud üle 40 projekti. Neid lugedes tahaks loota, et jaburdused ongi vaid paberil. Kulutatud summad on aukartust äratavad. Miks me vaidleme õpetajate palga üle, kui meile on jõukohased sellised ressursid? Ja kus on need 40 000–45 000 inimest, keda me viimase kümnendi jooksul oleme lisaväärtusena oma ühiskonda lõiminud?

Ungari välisminister hr Szijjártó teatas, et 391 000 sisserändajast pole tänaseks madjarite riigis ühtegi. Ungari sulges oma piiri, järgides Schengeni reegleid. Õnneks on põhiosa Euroopasse sissetungijatest majandusmigrandid ehk Eesti ei ole see maa, kuhu jääda tahetakse. See ei tähenda, et meie naiivset süsteemi ja selgrootut poliitikat ei hakata ära kasutama.

"Euroopa poliitikud on väga silmakirjalikud ja eelistavad pagulaskriisile tõeliste toimivate lahenduste leidmise asemel etendusi korraldada," ütles 37aastane Ungari väliminister. Kui meie valitsuse puuduseks peetakse harimatust ja nooruse kogenematust, siis äkki pole see siiski kogu tõde. Kas on võimalik olla Suur-Euroopa liige ja omada arvamust? Eesti oma piiride sulgemisega ei kiirusta, Eesti esindab vaatame-mis-saab-suhtumist. Kas vabadus on ikka meie reliikvia?

 

Valitsus probleeme kaasa ei võta

Mitmetasandiline valitsemine on lähenemine, mille tõi just Euroopa Liit 1990ndate algul. Kiiresti jõudis see mõiste ka meie projektitootjate käibesse, muutudes aga juba kümnendiga oma sisult „omariiklikuks". Kui algidee püüab propageerida riigi kui kogukonna eri valitsemistasandite koostööd ja suunatud pingutuste parimat toimimist, siis meil tähendab see pigem, et valitsemisel on eri tasandid ja igaüks teadku oma. „Kõrgemale" tasandile tikkumine on karistatav kas projektiraha, ametiposti või muu avaliku hüve äravõtmisena. Teoorias pole kõrgemaid ja madalamaid, vaid on erinevad funktsioonid ja fookused ning lahendatav probleemid. Ükski ei saa teiseta toimida, sest probleemi ei saa lahendada sellel tasandil, kus ta ilmneb.

USA militaartehnikatest on tulnud mõiste bottom up (s.o. rohujuurikas latva) lähenemine – sageli tuleb sõja tulemust mõjutav teave mitte peastaabi kümnenda korruse teoreetikutelt, vaid analüüsides lihtsate kohalike tähelepanekuid. Kahjuks ei ole meil ei julgust ega enam oskustki oma tarkust valitsustasandile pakkuda, valitsusel seda hinnata. Sõimame vastastikku eemalt.

Kui ajaleht Pealinn hädaldab, rääkides 200 võimalikust saabuvast võõrast, et Tallinnal ei ole valikut – „valitsus tahab Tallinna pagulastega üle ujutada", siis ei saa ju seda tõsiselt võtta. Aga nagu Rein Taagepera kordab – võim vedeleb maas. See tuleb lihtsalt üles võtta! Eesti suurima kohaliku omavalitsuse juhid tõstavad käed üles ja ütlevad, et pole valikut. Järgmisena tõstavad käed üles (pool)töötud kohalikud, kes ainsa väljapääsuna näevadki pagulas- ja lõimimisprojektide kirjutamist, et perel hing sees hoida. Kes aga värvib suurt pilti?

Kui me ka otsustame, et valitsus on käitunud vastutustundetu argpüksina, tuleb meil reaalsed lahendused ikkagi kogukonna tasandil leida. Valitsus tuleb ja läheb. Enda tekitatud probleeme ei võeta kaasa ei järgmisse ministeeriumisse, mida „juhtima" asutakse, ega ammugi Brüsseli sohvadele. Seega – mitte kes on süüdi, vaid hakkame tegema!

 

Kas võltsvalged jõulud?

Inimõiguste aastakonverentsil Tallinna luksushotellis käsitleti keelelisi inimõigusi, Venemaad ja võimu, inimõigusi Ukrainas ning pagulaskriisi Euroopas. Kui mugav – me ei peagi rääkima oma probleemidest, see kõik on kusagil kaugel, ei puutu meisse.

See, millised direktiivid ja mis kujul me vastu võtame, kuidas neid tõlgendame ja siis kamaluga lollust peale puistame, on ikka meie endi, mitte ELi häda. „Made in Estonia" laustobeduste laviini ei suuda keegi peale meie endi peatada. Tühja kohta ei hoita aga tühjana – otsuseid võtavad vastu ametnikud ja poliitikud, kel puudub side teadusega: „Säästva Eesti 21" lasksime põhja, 2020 on sisuga täitmata, Eesti 2030+ on jabur, ministeeriumid vorbivad „arengukavasid" 2040, 2050, Eesti 200. Aga mida teha täna, homme?

Mida on vaja selleks, et kutsuda ühise laua taha valitsus (vastutaja olukorra eest), kohalik omavalitsus (mis kannab kahjud nii rahalises, sotsiaalses kui moraalses mõttes), niinimetatud kolmas sektor (kellele praegu surutakse vastutust, kuigi kompetents ja kogemus ei kanna välja) ja ettevõtjad, kes ainsana toodavad tegelikku jagatavat hüve? Puudulik sammas on koostöö – võime ja valmisolek selleks. Seda nii horisontaalis kui ka vertikaalis ja isegi omavahel. Aga see pole see lahing, kus üks sõdur imet teeb. Siin on vaja Rooma leegioni, mis teadupärast toimis nii teadmiste ja teaduse põhiselt kui ka praktiliselt.

Kolmandat sektorit, sealhulgas meie varjupaigakeskusi, mis on siiani elanud mõnusat elu projekti- ja arendusrahast, pole mõtet sõimata – nad ei tea, et nad ei tea. Selleks, et tajuda oma küündimatust mis tahes vallas, tuleb ju esmalt näha teisi võimalikke tasandeid. Meie tugikeskuste senine kokkupuude tegelikkusega on olnud pigem konverentsil ja külastusmatkadena või siis pelgalt teoreetiline. Selge, et kuskilt tuli alustada, aga nüüd on sissejuhatuse osa läbi, algab praktika, päriselu. Mitu varjupaigakeskuse inimest on tegelikult töötanud kas või paari kuu vältel tegelikes oludes mõnes kriisilaagris? Püüdnud mõista muukeelset hüsteerilist ema või kurvameelsuses norutavat sõjapõgenikku? Riikidel, mis on tegelenud mitte ainult sõjardite saatmisega pingekolletesse, vaid tegelenud ka „demokraatia arendamise" tulemitega kolmandates maades, on vastavate spetsialistide koolitamise kogemus. Meil pole.

Kaardistades selle, mis on vajadused, mis võimalused vastavalt seatud sihile saame hakata reaalseid samme planeerima. Aeg on otsas, tik-tak-tik-tak. Kas soovime endale võltsvalgeid jõule ja tulijatele õnnerikast aastat 1437 moslemi kalendri kohaselt või püüame siiski päästa uppuvat põgenikepaati?

62 KOMMENTAARI

v
V-teooria 7. september 2016, 09:30
Need pagulasprotsessid ei allu loogikale ega rahva arvamusele vaid on otsustatud kõrgemal!
http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2016/09/wikileaks-i-uus-vapustav-paljastus-usa.html
5
5+ 21. detsember 2015, 15:33
Nõustun autoriga ja tänud.
Halenaljakas on nüüd see et teretulemast vassistide, nat side, putin laste, rass istide, mitte sallijate, jne :))) klubisse.
Oodake, kohe ärkab sotsi-rehvi jugent ja kukub siin martide ja jaanuste nimede tagant kahesõnalisi SALLIVAID kommentaare jagama )))
Loe kõiki (62)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee