Pärast nappi võitu Keskerakonna kongressil on esimehest Edgar Savisaarest üsna vähe kuulda olnud – enim tähelepanu äratanud sõnavõtt ei toonud midagi uut, vaid õigustas juba kongressil öeldut. Erakonna arengusuundasid tutvustavad värskelt valitud aseesimehed – kuigi kahtlemata Savisaarele lojaalsed, ei pruugi nende sõnadel olla kuigi suurt kaalu savisaarlaste silmis, kes ootavad Savisaare isiklikku programmi. Seega Simsoni leeri pettumus oli ettearvatav, aga välistada ei saa ka Savisaare toetajate pahameelt, kui uue vana juhi kogu aur kuluski vaid valimiskampaaniale.
Savisaare asevalitsejate vihjed, et erakonna reitingute kerkimiseks oleks Simsoni leeril vaja pettumusest üle saada, võivad viimaseid motiveerida hoopis paar sammu riigikogu aknaalustele kohtadele lähemale liikuma. Soodne oleks selline käik sellegi poolest, et võimupartnerite kooselu on praegu kõike muud kui harmooniline. Verevahetus võiks olla Simsoni ja tema toetajate kaua oodatud võimalus pääseda valitsusvõimu juurde.
Ühe võit on teise kaotus ja märgid näitavad, et üle parda heidetakse IRL. Endiselt reitingutetabelite viimast kohta hoidev erakond ei kõneta valijat ega suuda valitsuses oma sõna maksma panna – tõsi, ultimaatumeid esitavad partnerid ei jätagi erakonnale erilist ruumi enese tõestamiseks, ja spontaansed soolodki pole seni veel märki tabanud. Teisalt, miks peaksi valija toetama erakonda, kes aktiivselt hõrendab oma valitavatepinki, tehes oma „parimatele" poegadele ja tütardele poliitikavälise sooja koha leidmisest eluküsimuse?
Et peaminister Taavi Rõivasel läheb aga juba praeguse koalitsiooni juhtimine üle kivide ja kändude, võib kahe vasakpoolse jõu ohjamine mitu korda raskemaks osutuda. Või saaksime koosseisu, kus Rõivas on peaminister Ossinovski valitsuses, asemel valitsuse, kus Ossinovski kannab valitsusjuhi tiitlit päriselt?
Samal teemal
Kommentaarid