Seisukoht

Seisukoht | Ilvese segased signaalid (17)

Marge Sillaots, veebitoimetaja, 9. detsember 2015 17:12
Foto: Marianne Ubaleht
Brittidel on üks tore sari, kus tädi Ämber üritab iga hinna eest tõestada, et selle anumaga pole tal mingit seost – parem olgu Tämber, seda vähemalt saab kaunimalt hääldada ja seostub muusikaga. Sarnaselt lihvitakse praegu ka Eesti presidendiametit.

Isiklikult jätab väga külmaks, kuidas peaks ühe riigi president istuma, astuma, kelle sängi soojendama või millisest riigist kaasa valima. Meie, niinimetatud tavainimeste seast, leiab vast hullemaidki näiteid, või nagu ütleb paljutsiteeritud raamat: esimese kivi visaku see, kes pole patune. Seega, miks peaks olema ühe inimese asi, mida teine oma eraeluga peale hakkab, kui ta sellega sinu huve ei kahjusta?

Ent oot – president on siiski riigi esindusfiguur, eeskuju, keegi, kelleks võiks noored tulevikus tahta saada või presidendi amet miski, mille poole püüelda. Kui ühel hetkel muutub aga riigi juhtimisest olulisemaks see, kas valida blond või brünett või kus klubis plaate keerutada, tekib küsimus, millise sõnumi see noortele saadab. Pole midagi halba selles, kui president käib ajaga kaasas. On see ju ka põhjuseks, miks praegune president nii populaarne on. Kuid mida hägusemaks muutub piir kombeka ameti ja vaba aja vahel, seda enam edastatakse segaseid signaale. Kes siis veel võiks olla (vähemalt viis aastat) moraalseks juhiks kui mitte riigipea?

Samal teemal

10.11.2015
Kadriorgia ja armukolmnurgad – kas presidendi ametikoha väärikus on ohus?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee