Kommentaar

Helmen Kütt | Riik peab viinakatku ohjama (15)

Helmen Kütt, riigikogu sotsiaalkomisjon, SDE, 9. detsember 2015 17:25
On võimatu panna silmi kinni tõsiasja ees, et Eestis juuakse liiga palju ja et alkoholist tingitud kahjud on erakordselt suured. Alkoholi tõttu kaotame aastas üle tuhande kaaskodaniku. Enamik alkoholiohvreid sureb kroonilistesse haigustesse. Näiteks 2013. aastal suri alkoholist tingitud haigustesse 443 inimest. Otseseid tervishoiukulusid võib aastas kokku arvutada umbes 40 miljoni euro ulatuses. Kõigile on hästi teada, et alkoholiga kaasnevad ka vägivald, vigastused, purunenud peresuhted ning loomata jääv rahvuslik rikkus.

 

Riigi moraalne kohustus

Nii kurvastavas olukorras pole alkoholipoliitika karmistamine mitte üksnes riigi võimalus, vaid lausa moraalne kohustus. Sõda ei käi alkoholi ega alkoholitootjate vastu, vaid palju kainema ja vägivallatuma ühiskonna eest, Eesti inimeste parema tervise eest. Küsimusele, kuidas vähendada alkoholisurmasid ja parandada rahva tervist, on üks vastus – tuleb vähendada alkoholitarbimist. Kõige olulisemateks sihtgruppideks on noored ja liigtarvitajad.

Eestis juuakse absoluutset alkoholi aastas ühe elaniku kohta 10 liitrit ning kui võtta arvesse üle 15aastased, siis peaaegu 12 liitrit. Oleme seni kasutanud valdavalt elaniku kohta peetavat arvestust, samas jagab ülejäänud Euroopa joodud liitrid ära vaid üle 15aastaste vahel. Kogemata või meelega aetakse need näitajad aeg-ajalt omavahel segi, et näidata Eestit paremast küljest, võrreldes põhjamaadega, kus arvesse lähevad vaid täiskasvanud. Tegelikkuses on Soome näitajad enam-vähem Eestiga võrreldavad ning Rootsi omad viiendik väiksemad.

Just Rootsi oli eeskujuks, kui koostati alkoholipoliitika rohelist raamatut, mille eesmärk on viia Eestis tarbimine alla kaheksa liitri inimese kohta. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ettepanekud põhinevadki sel samal rohelisel raamatul, mille valitsus 2014. aasta veebruaris heaks kiitis.

 

Ärikasum pole prioriteet

 

Et viinakatk vähem laastaks ja inimesed mõõdukamalt jooksid, tuleb piirata nii alkoholi reklaami kui ka müügivõimalusi. Ideaalses maailmas võiks alkoholireklaamiga toimida samamoodi nagu tubakareklaamiga, mis keelati täielikult ära. Paraku ei toimi siin vajalik rahvusvaheline koostöö, mistõttu esialgu ei ole lauskeeldu plaanis. Küll aga peavad teleekraanidelt kaduma reklaamid, mis seostavad alkoholi eri emotsioonide ja tähtpäevadega ning veenavad noori, et elu ilma alkoholita on tühi ja igav. Sotsiaalministeeriumis valminud eelnõu lubabki reklaamis tutvustada alkoholjooki kui toodet, ent keelab seda ilustada säravate peokaadrite ja kõige muu ahvatlevaga.

Alkohol on selgelt liiga kättesaadav – 86 protsendil elanikest kulub lähimasse müügikohta jõudmiseks alla kümne minuti. Kange alkoholi müügikohtade arvu poolest me end põhjamaadega võrrelda ei saa – kui meil on ligikaudu 200 poodi 100 000 inimese kohta, siis Soomes on kuus ja Rootsis neli poodi sama suure rahvahulga tarbeks.

Ma ei kahtle selles, et päris paljud pudelid jäävad ostmata, kui 2017. aastal rakendub nõue, et alkohol tuleb kauplustes paigutada teistest kaupadest eraldi ja 2018. aastal jõustub reegel, et joovastavad joogid on suurtes poodides eraldatud läbipaistmatu seinaga. Nii on ka oluliselt lihtsam järelevalvet teha selle üle, et alkoholi ei müüdaks alaealistele.

Alkohol ja autojuhtimine ei käi kuidagi kokku. Seepärast tuleb tanklates lõpetada igasugune viina ja õlle ning muu taolise kraami müük. Ma saan aru alkoholitootjatest, kes sõdivad jõuliselt vastu piirangutele, mis mõjutavad nende ärikasumit, aga selles sõjas on igal juhul tähtsamad ühiskonna ja riigi huvid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee