Kommentaar

Anders Torell | Alkoholipoliitika ettevõtjate hooleks (2)

Anders Torell, Rimi Eesti Food tegevjuht , 9. detsember 2015, 17:25
Foto: Rando Kall
Viimastel kuudel on riigi alkoholipoliitikast palju juttu olnud. Selle põhjuseks on eestimaalaste märkimisväärne alkoholilembus. Vägijoogid ei ole kindlasti kõigi Eesti elanike probleem, kuid liiga suur osa eestimaalastest liialdab alkoholiga, kui lähtuda statistikast.

 

Sund pole mõistlik

Eestlane kui alkoholi liigtarbija pole küll stereotüübina kasutusele võetud, kuid muretsemiseks on põhjust piisavalt. Samas on paljusid ettevõtjaid ja kaupmehi ehmatanud tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski emotsionaalne agressiivsus antud teemakäsitluses. Selline suhtumine on ülekohtune – oleme püüdnud olla Eesti kaubanduse alkoholikultuuri kujundajad reaalsete tegudega, aga mitte tarbimise propageerijad.

Reljeefne sissejuhatus riigi alkoholipoliitika edasiseks kujundamiseks koos kõigi kaasnevate regulatsioonidega võib olla riigi vaatenurgast isegi tulemuslik, kuid küsimus on selles, kas poliitikat nii tehes paraneb ka alkoholikultuur ehk see, milliseid jooke, kui suurtes kogustes, millises seltskonnas inimesed tarbivad. Või laiemalt vaadates: millega ja kuidas eestimaalased oma vaba aega sisustavad ning millist rolli mängib seal alkohol? Ainuüksi käskude ja keeldudega on väga raske uut kultuuri luua. On vaja eeskuju, mis on parem, õigem, targem. Kogu protsess võtab aega.

Olen veendunud, et ettevõtted suudavad alkoholipoliitikat rohkemgi kujundada kui riik, kui seda teha mõistlikus koostöös, mitte trahvimise vaimus ning sanktsioonide hirmus. Sunduslike vaheseinte ehitamine kauplustesse alkoholiosakonna eraldamiseks tähendaks 3 miljoni euro suurust investeeringut, mis on kolossaalne summa ja turu osalistega võrreldes täiesti ebaproportsionaalne meede. Kuigi seadustel tavaliselt tagasiulatuvat mõju ei ole, saame vaheseinte puhul rääkida just sellisest mõjust.

 

Juhitakse eeskujuga

 

Peagi avatavas kaupluses tahame rakendada planeeringut, kus alkohol on paigutatud silma alt võimalikult eemale ning ka ülejäänud uute kaupluste puhul rakendama sama meedet. Samas lubame olemasolevate kaupluste renoveerimise käigus alkoholiosakonna paigutuse üle vaadata, kuid seegi toimuks plaanitud investeeringute käigus ja oleks asjade tasakaalustatud areng. Tahame üles näidata head tahet ja soovi olla sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte.

Alkoholi eraldamine müügisaalis ei ole loomulikult kõik. Alkoholikultuuri mõjutab suurel määralt ettevõtete enda sisekultuur. Meie 3000 ettevõtte töötajal ei tule mõttessegi, et nad töö ajal ja töökohal peetavatel sünnipäevadel avaks alkoholipudeli. See lihtsalt ei ole meie firmakultuuri osa.

Samas olen kuulnud, et paljudes riigiasutustes tähtpäevi tähistavad ametnikud ainult vee ja mahlaga alati ei piirdu. Silmakirjalikkus ei tohiks olla sallitud ka riigiasutuste puhul.

Toon ka teise näite, kuidas oleme saavutanud suhtumise muutust. Oma töötajad saavad osta kaupu soodsamalt, kuid mitte alkoholi. Sellist soodustust me ei tee. Ma usun, et ettevõttena oleme suutnud muuta olulisel määral oma 3000 töötaja arusaama alkoholist ja tööst. Sarnaselt toimides ja mõeldes saavad siinsed ettevõtted Eesti alkoholipoliitika ja -kultuuri kujundamisel rohkem ära teha, kui riik oma sunnimeetodiga.

Kindlasti olen nõus, et alkoholi kättesaadavust tuleb piirata nagu ka reklaami, kuid seda saab teha mõistlikult asju ajades. Kui me tahame saavutada tervemat Eestit, siis usun kõige rohkem positiivse eeskuju loomisesse. Investeeriksin ettevõtjana hea meelega projektidesse, mis toetaks eestlaste soovi elada tervislikumalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee