Kommentaar

Tõnu Runnel | Range režiimiga riik (7)

Tõnu Runnel, ettevõtja, 27. november 2015, 16:52
Foto: TIINA KÕRTSINI
Ettevõtja Tõnu Runnel arutab terviseminister Jevgeni Ossinovski värske nn burgerimaksu soovi valguses, kui kaugele võib riik piirangute kehtestamisega minna.

 

Ma ei toeta just eriti tulihingeliselt selliseid piibellikke ettevõtmisi nagu pühapäeval töö tegemise eest hukkamine või, noh, lintšimine sabati ajal okste korjamise eest.

Samal teemal

Samuti ei tervita ma ovatsioonidega kaupluste õhtuse lahtioleku keelamist, jäätisereklaami või rämpstoidu piiramist, punase tulega tänava ületamise eest trahvimist, alkoholi ja muude ainete käitlemise ümber põhjalike normikogude koostamist – täpseid reegleid, kuidas sa võid ja kuidas sa ei tohi oma elu elada.

Probleem on selles, et meie puritaanses traditsioonis peetakse reeglitest liiga tugevalt kinni, ka siis, kui mõistlik, optimaalne käitumine oleks reegli eiramine.

Igasugused laiad keelud (pood ei tohi lahti olla, punase tulega ei tohi teed ületada, aineid ei tohi tarvitada) on vahendid, nende abil soovitakse tegelikult ju mingeid kaugemaid, raskemini kokku võetavaid eesmärke täita: vähendada töötajate ekspluateerimist, tõsta liiklusohutust, hoida ära tervisehädasid või hullunud kodanike amokijooksmist avalikus ruumis. Lai keeld võtab ruumist peale halva õhu ära ka hulga puhast – klaas veini lõuna kõrvale ei tule kõne alla, korralik ettevõtja peab orjapidajaga samal ajal poe õhtul kinni panema, kiiruseületamine tühjal teel saab karistatud.

Esmapilgul tundub, nagu saaks jabura olukorra järgu võrra täpsemate reeglitega ära lahendada. Paraku ei aita tegelikkuses seegi. Pigem vastupidi – mida täpsemad on keelud, seda rohkem tekib tegelikult auke, võimalusi keelust ringiga mööda minna, seda rohkem vajame ametnikke reeglite järgimist kontrollima.

Tegelik lahendus oleks mõistlikkuse printsiip – täitevvõimu oskus silmi kinni pigistada, kui reeglit rikkudes ei rikuta eesmärki. Pood võiks ju öösel lahti olla küll, kui töötajaid ära ei kasutataks. Keelatud ei ole ju klaas veini, vaid liiklusohtliku olukorra teke. Foorituli peaks kergliiklejale olema üksnes juhis ja eesõiguse või selle puudumise näitaja, mitte absoluutne õigusakt.

Aga kuidas rakendada mõistlikkuse printsiipi, kui selle viimatine suurejoonelisem katsetamine – avalikus kohas alkoholi tarvitamise keelu lõdvendamine – joodikute paraadi ja suure ühiskondliku šokiga lõppes? Järgnenud labrakas oli tegelikult sellesama puritaanluse ilming, kõik on mustvalge, igasugused halltoonid on keskmise riigi hoolekandel oleva isiku, täiskasvanu jaoks sügavalt arusaamatud: “Võib siis Tammsaare pargis end segi tõmmata või ei või vä?”

Nii annamegi 18aastaseks saava inimese vanemate hoole alt riigi ja ühiskonna hooldada ning valvata – nõiaring, mis taastoodab käsumentaliteeti põlvkond põlvkonna järel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee