Juhtkiri | Pensionisammas - olla või mitte olla? (8)

Õhtuleht.ee, 23. november 2015 06:00

Teist pensionisammast on saatnud peamiselt pettumused. Sambaga liitunuid on nörritanud pensionifondide suured haldustasud, osa kogutud rahast haihtus halva juhtimise tõttu jäljetult masu ajal ning neid, kes on hakanud teisest sambast pensioni saama, šokeerib sealt saadav igakuine paarikümneeurone pisku. Kui ühe õnnetus on teise õnn – pensionifondidel on põhjust riigi loodud süsteemile tänulik olla, sest investeeri sa rahvalt kogutud raha hästi või halvasti, haldustasud on ikka garanteeritud. Kasudega kavatsevad kaubelda kindlustusseltsidki, kelle huvides on kogutud rahast nii vähe kui võimalik välja maksta.

Kui süsteem, kus rõõmust saavad käsi hõõruda vaid need, kes meie rahaga tegelevad, on kreenis ja ei pruugi pikemas perspektiivis olla jätkusuutlik. Sambaga liitumine on inimesele fataalne, sest sambast väljuda ei saa, oma raha peremees sa pole ning seda vajadusel korraga kätte ei saa. Samuti pole sammas vaba poliitilisest riskist, sest masu aegu peatas riik teise samba maksed, sest raha läks mujal tarvis.

Kuid teine sammas pole loodud pensionifondide ega kindlustusseltside äriliste eesmärkide teenindamiseks. Seetõttu pole ka põhjust rääkida nende “õigustatud ootustest” teenida raha keerutamisega garanteeritud kasumit. Teise sambaga liitunuile tuleb anda õigus rääkida kaasa oma raha kasutamise suhtes. Kes tahab, peab saama pensionile jäädes kogu raha korraga kätte. Kes tahab, sel peab olema õigus ka sambast välja astuda. See olekski selle headuse kriteerium: kasulikus projektis tahavad kõik osaleda, pügamisele orienteeritud sambast põgenetaks aga ummisjalu.