Kommentaar

Eiki Nestor | Pensionisammas pole mingi piimapakk (46)

Eiki Nestor, riigikogu esimees, SDE, 23. november 2015 06:00
Foto: TAIRO LUTTER
Õhtuleht küsis pensionisammaste süsteemi eestkõnelejaks ja üheks loojaks olnud Eiki Nestorilt, kas II pensionisammas on läbikukkunud projekt, nagu arvavad kriitikud ning miks ei ole võimalik sambasse kogutud raha soovi korral korraga välja võtta? 

 

Teise suure muudatusena on vajalik üleminek paindlikule pensionieale. Meist eesrindlikumad riigid on juba mõnda aega tagasi mõistnud, et pensioniiga pole mitte kuupäev passis, vaid tegelik olukord, kus ühel heal päeval pole enam võimalik loota, et inimene tööd suudab teha. Sõltuvalt sellest, kas kellelgi on tervist, tahtmist ja võimalust tööd teha, lähevadki inimesed pensionile erinevas vanuses. Loodetavasti suudame lähiajal elu edasi viia, sest aeg ei oota.

 

Kuivanud kolmas sammas

 

Meie pensionikindlustuse kolmas sammas kuivas kokku majanduslanguse ajal.  Rasked olud sundisid inimesi oma varasemaid rahapaigutusi ära kasutama ja neid ei saa selles süüdistada. Mul puudub aga usk, et paremate aegade saabudes personaalne huvi oma vanaduspäevi paremini kindlustada oluliselt suureneks. Seetõttu vajab kolmas sammas tegelikult uuesti ehitamist. See võiks põhineda tööandjate huvil palgata head tööjõudu ning palga kõrval kindlustada oma töötajaid ka pensioniga. Kehtivad seadused ei soodusta seda kahjuks eriti. Kui me soovime, et meie pensionid oleksid makstavate palkadega võrreldes paremad kui praegu, siis pole muud võimalust.

Muidugi saab panna väga löövaid pealkirju, kuid meie pensionikindlustuse teise samba tervis on võrreldes esimese ja kolmandaga kõige parem. Rääkimata sellest, et tegu oleks lausa surmajuhtumiga, nagu mõni väikeinvestor väidab. See ei tähenda, et teist sammast ei peaks paremaks muutma või lihvima. Et aga samba kriitikud omadega päris rappa ei sõidaks, peaks nad esialgu endale põhitõed selgeks tegema. Näiteks võiks aru saada, et pensionifondid on küll investeerimisfondid, kuid loodud kindlal eesmärgil. Selleks on pensioni maksmine.

Vanaduspension on inimesele kuni tema pensioniea lõpuni makstav perioodiline igakuine raha, et tal oleks iseseisev sissetulek ka siis, kui ta enam tööl ei käi. Kui kellelgi on vaba raha ja soovi, siis saab ta investeerida, selle pealt lisa teenida ja teenitu oma äranägemisel ära kasutada. See on võimalik investeerimisfondide abil.  Pensionifondid on aga loodud selleks, et see rahapaigutus võetakse kasutusele pensioni maksmiseks ja ei millekski muuks.

Tegelikult ei ole Jaak Roosaare kriitika mitte teise samba kui sellise eitamine. Tema pandud diagnoosiga saab nõustuda. Väljapakutud  ravimoodusega ma ei nõustuks, sest kriitikul on segi läinud asjaolu, et investeerimisfondid ja sealt saadav tulu on midagi muud kui pensionifondid ja sealt saadava kasutamine. Probleem aga on olemas ja arutelu sellel teemal igati vajalik. Tüüpiliseks näiteks on pensionifondid, kus aastaid tagasi seati seadusega laed tasudele, mida fondid kogumispensionäri käest võtta tohivad. Mõne aasta jooksul selgus, et kõik fondid kasutavadki seda õigust lubatud maksimumi piires. Seepeale muudeti lihtsamaks ja paindlikumaks ühest fondist teise liikumise võimalus, aga loodetud tulemust (tasude vähenemist) ei tulnud. Vaatamata sellele, et inimestel on võimalik valida erinevate riskiastmete ja fondide vahel, pole ühest fondist teise suurt liikumist. Seepeale muutis riigikogu seadust ja jättis piirangud tasude võtmisele kehtima.

 

Miks puudub konkurents?

 

Miks ei ole Eestis tekkinud pensionifondi, kes kutsuks teid üles oma säästud neile viima, sest rahade paigutamise eest võetavad tasud on neil palju väiksemad kui mujal?  Sama küsimärk on pensionile läinud inimestele kindlustuslepinguid pakkuvate seltsidegi puhul. Seejuures on valik mitmesuguste fondide vahel mitu korda suurem kui kindlustuslepinguid pakkuvate seltside vahel. Võimalikust viiest pakkujast on praegu lepingute võimalust pakkumas vaid kolm seltsi.

Nii tulekski leida vastus kahele küsimusele. Miks loodetud konkurents kogumispensionide süsteemis ei tööta ja kas peaks midagi muutma seadustes, et nii säästmise kui ka pensioni saamise ajal oleksid kogumispensionäri kulud võimalikult madalad?  

Üks konkurentsi puudumise põhjustest on ehk selles, et suhteliselt väikeses riigis kipubki madalate käivete juures turgudel nii olema. Ja lõviosa üle 600 000 kogumispensionis osalejast ei ole oma teadmistelt  ja kogemustelt isegi mitte  väikeinvestorid. Kaupluses mitmesuguste piimapakkide vahel otsustades suudame valikuid teha.

Pensionifondide puhul unustame aga ära, et valida on siiski võimalik.

Siit ka minu umbes kümnendat korda kostuv üleskutse. Meil on tubli ja hakkaja kodanikuühiskond. Oleks suureks abiks, kui kogumispensionärid moodustaksid ühingu, kes esindaks nii riigivõimu kui ka fondide ja seltside ees oma liikmete huve ja ühtlasi jagaks kas või kõige lihtsamaid teadmisi nii pensionist, fondidest,  investeerimisest ja lepingutest. Kogujatele ja pensionäridele oleks see suureks abiks. Siis jääksid ära ka loogikavabad küsimused, miks pensionifondide poolt minu käest kord juba ära võetud raha kindlustusselts uuesti ära võttis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee