Margus PrangelFoto: Teet Malsroos
Margus Prangel, näitleja 19. november 2015 16:40
Meil oli lapse haridustee valikul kaalukausil Rocca al Mare kool, Keila Waldorfi kool ja varuvariandina ka elukohajärgne munitsipaalkool. Teatava kahjutundega loobusime peibutavast Waldorfi haridusest Rocca kooli kasuks, kaalukeeleks oli kodulähedus. Õppemaks oli meie jaoks päris tuntav, aga seal tundus lehvivat vabam ja uuendusmeelsem vaim.

Edumeelsuse käegakatsutavaimad näited olid numbrilise hindamise elik sildistamis- ja konkurentsimomendi edasilükkamine 5. klassini (kujutlege, et tööl paneb ülemus teile iga päev hindeid), õpetajate suur motiveeritus lastele individuaalselt läheneda ning aidata neil just nende andeid leida ja enesekindlust säilitada, muusika ja käelise tegevuse ning õueõppe ja liikumise tähtsustamine, õppeainete mittelahterdamine algklassides ning mõistlik õpilaste arv klassis.

Kas me oleme rahul? Kuna võrdlusmomenti pole, siis võrrelda ei saa, aga välja võib tuua mitu positiivset aspekti. Esiteks toimib kokkuhoidmine, oma klassi ja oma kooli tunnet arendatakse teadlikult. Tulemuseks positiivne areng mittekiusamise suunal. Mitu korda aastas saavad omavahel üritustel kokku vanemadki. Kogukond selle kohta päris ütelda ei saa, aga üksteist tuntakse. See annab teatava turvatunde. Teiseks manifesteerib kool endiselt oma uuendusmeelsust, Godi Kelleri külaskäik ja esinemine oli nagu värske tuulepuhang, kuulda on, et uue direktoriga on kavas mitu huvitavat sammu.

Miinuseks võib pidada seda, et noorte lapsevanematena ei mõtisklenud me piisavalt selle üle, et järgmised lapsed võivad ka soovida vennaga ühte kooli minna ja kes siis seda õppemaksu maksab.

Praeguses poliitilises kliimas, kus riik edastab tugevalt sõnumit, et kodanikud on juba ette kõiges süüdi, vihased ja millestki aru ei saa ("eraalgatuslikud koolid röövivad maksumaksja raha"), jääb mulje, et ka praegu plaanitava seadusemuudatuse puhul poetakse riigikohtu lahendi taha, aga tegelik eesmärk on kodanikualgatuse nullimine ja haridusmaastiku nudimine. Sooviks haridusministrile teha konstruktiivse ettepaneku jagada kogu koolivõrgu ülalpidamiseks kuluv summa lihtsalt vanemate vahel, kes siis oma laste annetest ja huvidest lähtuvalt nende arengut suunaksid ja vajadusel õpetajaid palkaksid. Vaja on ainult natukene usaldust!