Kommentaar

Eerik-Niiles Kross | Eesti vajab täna iga naeratust (50)

Eerik-Niiles Kross, riigikogu liige, Reformierakond, 16. november 2015 18:12
Pariisi terrorirünnakud loodetavasti mobiliseerivad ja ühendavad Euroopa. Eestis on juba kõlanud hääli, et meie peaksime nüüd täielikult isoleeruma, uksed lukku keerama ja peitu pugema. Vastupidi, me peame nüüd eriti andma oma panuse nii ISISe hävitamisse kui ka pagulaskriisi maandamisse.

19. sajandi Venemaal levis küllalt märkimisväärsel määral usulahk, mille esindajaid kutsuti skopetsideks. Nede nimetus tuleb venekeelsest sõnast "kohitsetu". Nimelt arvasid skopetsid, et jumala tõeliselt puhtaks teenimiseks on vaja ennast kastreerida, sest ainult nii saab täielikult välistada igasuguse sugulise patu.

 

Hirm teadmatuse ees

Samal teemal

Skopetsid on mulle viimastel nädalatel sageli meelde tulnud seoses lugudega Eesti inimeste solvangutest või isegi rünnakutest teist nahavärvi NATO sõdurite vastu. Mõnes mõttes on armsad kaasmaalased Ameerika merejalaväelasi pagulasteks pidades ja neid n-ö välja tõrjuma asudes samuti sooritanud usulise akti. Meil on ju hakanud levima usk, et pagulaste sissevool ohustab rahvuse eksistentsi ja Eesti kultuuri püsimist.

Kui praegu läbi viia arvamusküsitlus teemal, mis on Eesti ühiskonna ees seisev kõige tõsisem väljakutse, siis tõenäoliselt vastab suur hulk inimesi "põgenikekriis" või "toimetulemine põgenikega".

On muidugi vaieldamatu, et põgenikekriis on äärmiselt keeruline väljakutse Euroopale, eriti Lõuna- ja Lääne-Euroopa riikidele. Prantsusmaa olukord on siin eriti keeruline, sest terroristid kipuvad olema need, kes kannavad taskus Prantsuse passi. Ent eestlaste mure põgenike sissevoolu üle ei ole vennaarmastus ja muretsemine meie liitlasriikide pärast. See on mure põgenike Eestisse saabumise pärast.

Inimeste hirme ja muresid tuleb tõsiselt võtta. Ent ikkagi on kuidagi koomiline, et me peame põgenike sissevoolu ohuks oma eksistentsile olukorras, kus ükski neist pole isegi veel kohale jõudnud. Mure on nii suur, usk, et meid ohustatakse, on nii tugev, et pimesi rünnatakse koguni neid, kes on tulnud siia hoopis Eestit päris ohtude eest kaitsma. Loomulikult ei ole sellised rünnakud ülemäära sagedased, nii nagu ka skopetslus polnud liiga levinud. Usuhullud on tavaliselt ikka ühiskondades vähemuses. Ent nii nagu skopetslus oleks valdavaks muutudes venelased välja suretanud, nii suretaks Eesti piiride sulgemine kõigile võõrastele eestlasedki välja.

Hirm võõra ja teistsuguse ees tuleneb tavaliselt teadmatusest. See on loomulik ja inimlik nähtus. Praegu on ülilihtne tõmmata võrdusmärk pagulase ja terroristi vahele. Nad on ju ühte värvi.

 

Probleemne vaesus

Võõraste süüdistamisel on sageli ka sotsiaalmajanduslikud põhjused. Mida vaesemad on inimesed, seda vihasemaks ajab neid kujutlus, et keegi teine saab rohkem raha, kõrgemaid toetusi või paremat palka. See ajab isegi naabri puhul närvi, rääkimata siis teisest kultuurist tulnud muulaste puhul. Eesti sotsiaal- ja isegi päris meedias visalt levivad jutud sellest, et pagulastele hakatavat maksma rohkem kui Eesti tööinimestele, on seetõttu mõistetavad. Ent neil puudub igasugune tõepõhi. Siseministeerium on juba kuid kinnitanud, et legaalselt Eestisse tulevad põgenikud saavad siin täpselt samasugused töötamise ja sotsiaaltoetuste õigused kui teised alalised elanikud. Kõik need 500.

Suhteline vaesus on Eestis sadu kordi tõsisem probleem kui põgenikud lihtsalt seetõttu, et see puudutab meid kõiki. Äsja avaldatud OECD riikide 2015. aasta võrdlusandmete järgi on Eesti nii sissetulekute kui ka eluga rahulolu järgi arenenud riikide seas tagantpoolt neljas ja tervise olukorras tagantpoolt kolmas.

Eesti inimene on mures ja peabki olema. Keskmise perekonna jõukus on meil 2008. aastaga võrreldes vähenenud 6,8%, kusjuures üldse on see veel vähenenud Kreekas (3,8%) ja Itaalias (1,5%), igal pool mujal on see oluliselt kasvanud, kusjuures Ida-Euroopas keskmiselt 5%.

Rahvastiku vähenemine ei ole peatunud ja iga inimese lahkumisega väheneb Eesti jõukus ja kitseneb turg. Kui kunagi prooviti kokku arvutada Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsioonidega tekkinud kahju (vahemärkusena – selle kahju Venemaalt tagasinõudmist tuleb muidugi pidada absurdiks), siis arvestati, et ühe tööealise inimese puudumine jätab tema eluajal riigieelarvesse 70 000 euro suuruse augu. Siia pole arvestatud käivet, mida inimene oma töö ja tarbimisega tekitab, ent isegi selle numbri korrutamine umbkaudu 100 000 viimase 10 aastaga Eestis lahkunuga peaks panema muretsema.

Lisame siia asjaolu, et viimastel aastatel sündivad põlvkonnad on ligi kaks korda väiksemad kui tippaegadel 80. aastate lõpus. Suhteline vaesus teiste arenenud riikidega võrreldes ja rahvastiku vähenemine, mis teataval määral vastastikku võimenduvad, peaks olema mõtleva eestlase kõige suuremaks mureks. Võõraviha tekib meie enda muredest, sellest ei pruugi lihtsalt esimese hooga aru saada.

 

Suurprojekt madala lauba vastu

Samas on selge, et jutt sallivusest ja heietamine tolerantsuse teemal lahendab meie probleeme sama vähe kui rassistlik madalalaubalisus. Eestis võib praegu tajuda reaalset eksistentsialistlikku muret. Muret riigi ja rahva säilimise pärast. See pole põhjendamatu, lihtsalt selle väljendusvormid on kohati ebaadekvaatsed ja populistide pakutud lahendused pigem suurendavad kui vähendavad probleeme.

Eesti vajab majanduse käimalöömise ja üldise rahvusliku tujutõstmise suurprojekti. Peaminister on esimese eesmärgi saavutamiseks kokku kutsunud riigi paremate ajude töörühma. See on tervitatav. Valitsus on hakanud ilmutama esimesi märke, et probleemiga tegeldakse.

 

Põgenik tõstab tuju

Loodetavasti kiidab Eesti heaks ka osalemise NATO suure tõenäosusega alustatavas ISISe vastases sõjalises operatsioonis. Sest Eesti peab olema mitte suletud, vaid avatud ja aktiivne. Kui vaja, siis empaatiline, kui vaja, siis otsusekindel. Eesti ei saa olla kasvav ja tugevnev riik, kui inimesed siia tulla ei taha. Kui me põgenikele uksed sulgeme, ei taha me varsti ka ise siin enam olla. Eestisse saabuvad põgenikud ei peaks meil mitte tuju ära võtma, vaid vastupidi, seda tõstma.

Põgenike rahulik ja sõbralik vastuvõtmine, töölesuunamine ja tundmaõppimine võiks vabalt olla üks meie rahvusliku tuju tõstmise projekte. Inimese aitamine teeb tuju heaks nii aidataval kui ka aitajal. Põgenike taustakontrollgi käib põgenike abistamise juurde. Sellega edukas toimetulek võiks olla tõestus meile endile ja maailmale, et me saame hakkama. Ja NATO liitlastele, et siin on, mida kaitsta. Eesti vajab nüüd iga inimest. Ja iga naeratust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee