Seisukoht

Erki Nool: doping ohustab enim amatööre (10)

Küsinud Ants Vill, 12. november 2015 16:22
Erki NoolFoto: Tiina Kõrtsini
Rahvusvahelise antidopingu agentuuri (WADA) äsjases maailmas laineid löövas raportis väidetakse, et Venemaa kergejõustikus on olnud laialt levinud dopingukasutamine, selle varjamises ning vähemalt 1417 proovi hävitamises on osalenud WADA Moskva büroo, samuti Vene võim, ka salapolitsei FSB. Praegu kaalutakse, kas peaks lubama Vene kergejõustikukoondisel järgmisel aastal Rio de Janeiros peetavaile olümpiamängudel osaleda, võtma ära mitu varasemat olümpiamedalit ning kehtestama eluaegne võistluskeeld Venemaa viiele sportlasele ja viiele treenerile. Venemaa alaliit ja võimud on nimetanud süüdistusi alusetuteks väljamõeldisteks, Ukraina ja Krimmi konflikti järellainetuseks ning poliitiliseks laimukampaaniaks. 

Olümpiavõitja Erki Nool, kui suur on skandaali mõju spordiliikumisele? 

Kuna sport on üha enam ka äri, kas pole siis ka dopingukasutamise kiusatus tulevikku n-ö sisse programmeeritud?

Konstruktsioon on selles suhtes vale: ehkki sport on suures osas ka äri, siis pole doping sellele olemuslikult omane. Sport on äri ka näiteks siis, kui kümme maailma tippmeest jooksevad 100 meetrit võrdselt 11,0-ga. Siin tulevad ikka mängu üksikisikute – või ka, nagu antud juhul kahtlustatakse, riigi – ambitsioonid; sportlased, treenerid, kes soovivad saada rohkem kuulsust, rohkem medaleid. 

Kui hästi on sport dopingukontrollile allutatud? 

Vaatasin just statistikat. Üle 50 protsendi tarvitatakse dopinguks klassikalisi anaboolseid steroide, mis on ühtlasi tulemuste parandamise juures kõige tõhusamad. Nende ainete avastamine pole ju sugugi n-ö keemikute võidujooks. Keelatud ainete avastamise vältimiseks peab sportlane olema peidus kokku kuu aega, see aga pole praeguse jälgimissüsteemi korral võimalik. Praegu on tippsportlastel ikka väga keeruline vahele jäämist vältida, kui nad ei kasuta just sellist teed, nagu Venemaal väidetakse olla kasutatud, et varjamine toimub WADA enda harukontoris. See ongi tegelikult ainus tee, mis võimalik. 

Kas vastab tõele, et dopingukasutamine on kõige tõsisem probleem nüüd hoopis rahvaspordis? 

Tippspordis – tõesti üha vähem. Lisaks on ka ebaausalt mängivad tippsportlased regulaarse meditsiinikontrolli all. Üha suurem ülemaailmne probleem on dopingukasutus tõepoolest jõusaalides ja üha rohkema osalusega rahvaspordiüritustel. Kui oled ikka üle keskea jõudnud ja avastad, et peaks hakkama sporti tegema, siis on terviserisk hoopis suurem kui tippspordis, kus sportlane on kogu aeg, isegi kui ta peaks dopingut pruukima, arstide järelevalve all. Tippspordis on keelatud aine kasutamine ja selle abil näiteks maailmameistri tiitli saamine ikka ausa mängu reeglite rikkumine. Rahvasportlane aga toimetab täitsa omapead, oma tervisega riskides. 

Kuidas lapsi dopingust eemal hoida?

Vastutus on muidugi eelkõige treenereil. Doping pole lastespordi probleem, sellise küsimusepüstituse puhul on tegu pigem laialt levinud klišeega, et "pudru pealt sporti ei tee". Mina arvan, et teeb ikka küll! Probleem on veidi hilisemas eas, siis, kui hakatakse noortespordist täiskasvanute klassi üle minema, sel ajal peab jälgima, et treeneritel oleks selge teadmine, et tulemusi tuleb parandada dopinguta. Rahvusvaheline olümpiakomitee ja WADA teevad noortele neist riskidest päris palju koolitusi. Noortega tegeldakse põhjalikult.

Tippspordis on ka asi alade kaupa erinev. Kergejõustikus on alates 1990. aastatest tippsportlaste esikümme allutatud pidevale dopingukontrollile. Kontroll läks väga tõsiseks pärast Ben Johnsoni skandaali 1988. aasta olümpiamängudel. Aga näiteks suusaspordis hakati selle peale mõtlema alles pärast Lahti maailmameistrivõistlusi 2001. aastal. Sinnamaani ei käinud suusatajad ju ettevalmistusperioodil üldse kontrollimisel.

Praegu on kõik olümpiaalad WADA süsteemis, kuid see on nii olnud viimased kümme aastat, mitte kauem.

Aga, muidugi, mädapaiseid tuleb ikka ette, inimloomus on selline, midagi pole parata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee