Kommentaar

Tuuli Stewart | Ausalt migrantide aitamisest (103)

Tuuli Stewart, kultuuriloolane ja riigiteadlane, 6. november 2015, 18:55
 
Ka vabadus vaikida on üks osa sõnavabadusest. Kas kasutada seda vabadust ajal, kui küüniline poliitmöga oma agressiivses sisutuses ründab su kodu, su keelt ja hingegi? Alati on valik – minna või jääda. Jääda ja vait olla ei ole aga kodanikuks olemine.

 

Samal teemal

Naiivne väärtusdebatt

Piinlik on lugeda meie meedialiidrite seisukohavõtte harimatutest ja sallimatutest kohalikest, kel pole inimlikku, euroopalikku ja globaalset vaadet abivajajatele, kes ründavad isegi süütuid rahuvalvajaid ega tahagi naabriks eiteakeda. Käige ära mõnes Euroopa suurlinna sisserändajate rajoonis. Küsige, miks teid ei võeta vastu värskelt pressitud mahlaga, miks ei kutsuta koduaeda piknikule. Ajal kui Euroopas otsitakse praktilisi lahendusi ellu jäämiseks, peetakse meil ikka mingit naiivset väärtusdebatti.

Ka riigikogus võeti sõna. Hea, et mõnigi püüab kaasa mõtelda, selle asemel, et valitsejatega koos tapeetteksti toota. Kuid needki särasilmsed üleöö-eksperdid kannavad vahel ohtlikke ebasõnumeid.

Vajalikku infot tulijate kohta sama hästi kui pole, kuid nõutakse vastuvõttu ja „mõistmist". Mille mõistmist? Kuidas saame ühitada abi andmise ning oma kodu ja kultuuri säilimise? Ei saagi, kuni ei räägi asjast. Demagoogia, mis kohe alguses aksioomiks muudetakse, on nende inimeste kohtlemine grupina. Ei saa valmistuda, kui pole teada, mitu neist on siis lubatud arstid ja õpetajad, mitu kriminaalid, kui vanad, milliste tööoskuste, erivajadustega (mitte -soovidega) jne? Esitasin selle küsimuse ka Tartus ühele juba 22 aastat tegutsenud pagulaskeskuse juhile hr Saharovile. Ta ei teadnud ei eelnevatel aastatel varjupaika taotlenute kohta (kuigi neid oli vaid kümmekond) ega osanud tulevikku prognoosida.

 

Räägime otse

Ka Mihkel Raud kannab oma riigikogu ettekandes edasi mõtteid, mille suhtes ametliku noogutamise taustal ei saa vaiki olla. Arutleme siis vastavalt rahvaesindaja pakutud punktidele:

Kuidas õpetada siia saabuvatele inimestele eesti keelt? Need programmid, millega me siia tulnuid keeleõppes ründame, on lootusetud. Keelt saab õpetada teades, kust see õppija on tulnud, ja millised on arvatavalt konstruktsioonid tema peas. Me oleme juba ette programmeeritud, et need inimesed on kirjaoskajad. Olen elanud araablaste keskel eri riikides – suur osa neist ei tunne kirja, ei oska seda kasutada ega tunne ka selle järele vajadust. Juhul kui inimene ei ole kirjaoskaja, on vaja hoopis pildipõhist õpet, mängulist lähenemist, situatsioonide läbimängimist. Need metoodikad on olemas, aga meil pole õpetajaid.

Veel enne, kui küsida „kuidas", on vaja küsida „milleks". Milleks neile seda keelt vaja on? Vastatakse, et ühiskonnas paremini hakkama saada. Ka siin on loogikaviga: kui me eeldame, et nad ei jää siia, siis kuidas aitab eesti keele õppimine neid järgmises sihtriigis? Tegelikkuses vajavad läbirändajad pigem psühholoogilist abi, mida me ei suuda pakkuda, sest ei valda nende keelt ega kultuuri. Tugiisikud on kindlasti suure südamega inimesed, kuid ettevalmistus, mida me neile pakume, lähtub meie, mitte tulijatele ainsast tuntud kultuurist.

Kuidas muuta siia saabuvad inimesed osaks meie kultuurist, nende enda kultuurilist identiteeti ruineerimata? Küsimus on ju hoopis meie enda hapra kultuurikihi ohustamises valede otsuste või kultuurituse võidu tagajärjel. Oleme juba usinalt asunud meie oma seadusi sobivaks sättima. Oleme vastuvõtlikud võõrastele kultuuridele (tähistame halloweeni, mitte mardi- ega kadripäeva), kuid võtame suurrahvaliku hoiaku ning „kardame" ruineerida tulijate iidset ja masside geenides kinnistunud kultuuri. Mida me teame üldse teistest usunditest, sealhulgas islamist? Uskmatute inimestena kohtume täiesti uue maailmaga, meil pole palve ega usu kultuuri.

Kuidas rakendada nad tööle nii, et siia saabunud programmeerija saaks ka Eestis programmeerida ning arst inimesi ravida? Palun, hr Raud, numbreid – mitu arsti ja programmeerijat on tulemas? Millise eriala arst, millise diplomi ja kogemusega? Pealegi – ka neil endal on velskripunkti vaja. Selle asemel, et muretseda, kas saabuvad arstid saavad hakata kohe meid ravima, tuleks muretseda tulijate tervise ja neile pakutava raviteenuse pärast. Põrkume ju kultuuriliste erinevustega mitte ainult hügieenis või sünnitusabis, vaid ka arusaamas, kust haigused tulevad ja milline on lubatud sekkumine inimese poolt.

Kuidas tagada siia saabunud lastele korralik haridus? Kuidas teha nii, et need lapsed oleksid meie koolides oodatud ja lugupeetud klassiõed ning -vennad? Mis asi on „korralik haridus"? Neis doonorriikides ei käi poisid ja tüdrukud samas koolis samade ootuste alusel. Kas me peame tegema eraldi tüdrukutekoolid või -klassid? Mida ei tohi naistele ilma mehe või isa loata õpetada? Kuidas leppida koduga kokku kompromissides? Mitu poissi, mitu tüdrukut tuleb? Mis vanuses? Mitu talve koolis käinud? Teades vähemalt seda, saame hakata vastust vaagima. Omavalitsus, kes peab korraldama praktilise poole, ei tea. Meie riigi õppekavad ei ole selleks valmis.

Kuidas aidata tohutuid üleelamisi kogenud inimesi tagasi normaalse elurütmi juurde? Jälle lähtume „normi" puhul oma piiratud kogemusest ja kultuurist. Enamik põgenikke, räägitakse meile, tulevad maalt. Meie tahame nad linna karpmajja saata. Normaalne ju. Kuidas me nad elama paneme – naised kokku, segamini, üksikult? Kuidas käib suhtlemine? Kus on kogukonnakeskus? Kuidas jõutakse abini? No tugiisik, ütlete? Räägime ikka tõsiselt. Põgenikud näitavad oma nutitelefonides „õudusi", mida nad on pidanud läbima. Kas on normaalne, et igal inimesel on nutitelefon? Minul ei ole. Ebanormaalne?

Meil on juba leitud vahendeid programmile Virtuaalne tugiisik, mis peaks treenima meie vastuvõtjaid. Kas tulevad siis, nagu programm eeldab, tõesti õnnelikud just meie normi mahtuvad ühe kooliealise poja ja tütrega pered? Seda toredam! Mitu eelnevat küsimust kukub ära.

Kuidas teha seda olukorras, kus nad on pidanud jätma maha oma kodu? Kuidas kasutada selleks meie endi ajaloolisest kogemusest tulenevat empaatiavõimet? Ilmselgelt ei ole siin nende kodu. Mis see on, peame neilt küsima. Kas on, peame neilt küsima. Mitte toppima oma arvamusi tõe pähe. Me ei tahagi nendega rääkida, tahame ise arvata. See ei tööta.

 

Lahenduste otsinguil

Tulijad tuleks koondada esialgu ühte kogukonda, kus saame hakata moodustama huvidele, võimetele ja vajadustele vastavaid gruppe ning neile järkjärgult sobivaid lahendusi pakkuda. See kogukond ei pea asuma Tartus või Tallinnas. Muidugi usume, et kõik nad on toredad ja terved inimesed, tulevad meile sobivate väärtushinnangute ja moraaliga, heade tööoskuste ning piiramatu õppimisvõimega, vaatamata läbielatule. Neile kohase paigutuse leidmine on aga kergem, kui teeme seda süsteemselt.

Kogukonna juures peab olema Püha Koda (holy room), mida saavad kogukonna liikmed kasutada. Ei ole vaja ehitada mošeed. Suuremate pühade ajal tuuakse inimesed siis linna ühispalvustele ja riituslikele kogunemistele. Selle Püha Koja sisustamine võikski olla esimeste nädalate tegevus.

Elektrooniline jälgimine kogukonnast väljas käijatele on vajalik ja praktiline. Vajalik vähemalt meestele, tegelikult kõigile. Kohe, kui inimene on asunud tööle, saanud dokumendid, elamisloa ja leidnud iseseisva püsiva elupaiga, see võru eemaldatakse. Selleks võib kuluda mõni nädal kuni paar aastat. Ühtlasi saame anda garantii oma naabritele, et võimalikud probleemid ei ole piiriülesed.

Psühholoogilise abi tuleb pakkuda lastele, naistele ja meestele eraldi. Ka siin on kogemustega vabatahtlikud oodatud. Enamikule on ju vajalik tõlge, mitmetasandiline selgitus ja kordamine. Kuna me ise hakkama ei saa, siis kui palju maksab selle abi osaline sisse ostmine? Ei saa teha konverentsipäeva, kinkida mapid ja loota, et probleemid kaovad.

Tuleb pakkuda kasvõi paaritunnist tööd juba esimesest saabumise päevast. Vigastatud, imetavad emad, rasedad, vanurid saavad vastava toe ja rakenduse. Vabatahtlikud ei jaga mitte plüüškarusid, vaid tulevad koos saabujatega töötama. Mis tööd me pakume? Nad ise pakuvad – köök, lasteaed, kool, kommunikatsioon, arvutiõpe, maja ja ümbruse hooldus, abi vajaduste välja selgitamisel, tõlk jne. Väidetavalt vajavad neile pakutavad korterid remonti. Pealegi – raha on vahenditeks, tööriistadeks, palgaks. Kes oskab kohe midagi muud, andku teada, ja selleks tekitatakse võimalus.

Ärge muretsege – lisandub terve hulk probleeme, millega saavad tegeleda valitsus ja riigikogu, alates sellest, kas mujale jäänud pere tuleks siia tuua või pere muul moel ühendada, kuidas seda teha, kes maksab kulud jne. Mida teha nendega, kes ei kohane, ei õpi keelt, ei lähe tööle (näiteks usulistel kaalutlustel)?

Need ja veel teadmata probleemid ei tohi jääda vaid kohalike omavalitsuste ja elanike kaela. Info kogumine ja probleemide lahendamine on võimalik vaid riigi, omavalitsuste, kolmanda sektori, vabatahtlike ja saabujate endi koostöös. Kui laseme ainult valitsejatel üksi teha otsused „omaenese tarkusest", muutub olukord vaid keerulisemaks.

Mihkel Raua hinnangul ei pea ühiskondlikest asjadest arvamiseks tingimata ekspert olema ega „ekspertiisi" omama. Olen selles eriarvamusel. Meid tegelikult rahuldavate lahenduste otsingul peame toetuma meie rahva enesemääramise õigusele ega saa loota muule kui meile endile ja mõistlikule koostööle. Seda ka valitsuse ja riigikogulaste poolt.

Humaanne saab olla vaid siis, kui suudame praktiliselt tegutseda. Loomariigis on kaastunne tundmatu. On ellujäämine. Hakkame asjast rääkima! Päriselt.

103 KOMMENTAARI

o
OB 25. august 2016, 02:30
Miks peaks kohalik elanik tahtma pablastega mingitki kokkupuudet? Sellel "kaubal" on olemas eksportöörid, kes oma sisseimporditud saastast ürritavad l...
(loe edasi)
v
vaatleja 26. november 2015, 18:52
Seoses Merkeli pagulas poliitikale tuleb Ida Euroopal teha tulevikus karm valik. Kas halb (Putin) või veel halvem (Merkel) . Võta või jäta. On juba tu...
(loe edasi)
Loe kõiki (103)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee