Eesti uudised

ÕHTULEHE VIDEO JA FOTOD | Proteesikandja räägib "tavalise Eesti sandi elust": "Savisaar ostku parem endale korralik kuuskantvõti. Saab hakkama, ei ole hullu." (48)

Kristin Aasma, video Mari Luud, 29. oktoober 2015, 18:16
Sven Reemet räägib, miks ta Edgar Savisaarele väljakutse esitas. Video on tehtud 28. oktoobril 2015.Foto: Mari Luud
Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare esinemine teisipäeva õhtul Tallinna Televisioonis (videot näete siit), kus ta rääkis oma edusammudest proteesiga käima õppimisel, ajendas sõna võtma Tallinna Liikumispuuetega Inimeste Ühingu juhatuse liiget ja invasõidukite meistrit Sven Reemetit, kes ise on elanud parema jala proteesiga kümmekond aastat. Kangelase etendamise ja tühja tallamise asemel soovitab Reemet vastsest proteesikandjast Savisaarel muretseda endale korralik kuuskantvõti ("proteesika" jaoks hädavajalik tööriist) ning osaleda reaalses elus. "See õpetamine, mis seal oli, taastusravi – mina leian, et see on suur raiskamine. Sellest kaotab ju keegi teine, kellel on seda hoopis rohkem vaja," rääkis Reemet Õhtulehele antud

Oma lihtsat, "tavalise Eesti sandi elu" kirjeldades kirjutas Sven Reemet Facebookis (kirjapilt muutmata – K.A.): "Edgar, tule parem mu töökotta appi. Betooni 28c on aadress, saad ilma taastusravita õppida liikuma, aitamaks neid, kel üldse jalgu pole, või keda need jalad ei kanna. Tassime koos raskeid ratastoole, parandame neid, koristame talvel lund, et ratastoolid sisse saaksid, teeme käed õliseks - nende nimel, kellel veel raskem. Sul on võimalused, mul teadmised. Teeme suvelaagreid, noortele, suurtele ... neile, kes üldse ei liigu, kellel veel raskem, aitame neid, kellel veel raskem. Teeme midagi head, mis aitab meist veel nõrgemaid. Usu mind, parem igasugu rahalisest taastusest, reaalne elu ju."

Samal teemal

Kaheksa aastat ratastoolide ja muude invaliikumisvahenditega tegelenud Sven Reemeti töökoda asub Tallinna linnaservas Lasnamäel. Seal on mees abivalmilt ratastele aidanud väga paljusid liikumisabi vajavaid inimesi ehk proteesikaid, nagu asjaosalised end omavahel nimetavad. Reemet on tegus inimene. Seda tunnistavad tema töökoja seinal rippuvad kiitus- ja tänukirjad liikumispuuetega laste ja täiskasvanute suvelaagrite läbiviimiste eest, tänu on ta pälvinud ka piltnikutöö ja rollerite tutvustamise eest.

Teda ennast on aidanud sõbrad. "Mu töökoda on sõprade abiga kokku pandud, riik ei ole siin midagi pannud. Linn ainult tahtis trahvi teha," meenutas ratastoolimeister kolme aasta tagust kemplemist Tallinna ettevõtlusameti hinna- ja tarbijakaitse teenistusega.

Jalg amputeeriti narkoosita

Reemet on ühe jala ja proteesiga elanud kümmekond aastat. "Valediagnoos oli. Mängisin jalgpalli ja lõin jala vastu väravaposti ära. Jalg läks paiste ja surus veresoone kinni. Siis hakati mul igasugu imeasju ravima – tripperist kuni podagrani välja. Kõht oli juba tablettidest punnis," jutustas mees. Teine arst avastanud tal siis tromboosi, aga jalg oli juba gangreenis ja jalalaba otsustati amputeerida.

"Kui see ei aidanud, lõigati ülevalt poolt ja siis selgus, et lõigati valesti," jutustas Reemet. "Arstid ütlesid, et meil pole su jalga vaja. Mina ütlesin: "aga minul on". Ma ei lasknud end narkoosi alla sellepärast panna. Ma pidin nägema, mis nad teevad. Jalg lõigati maha ilma narkoosita, kohaliku tuimestusega. Ma ütlesin: "Mul on teine jalg olemas, ma panen vastu pead kellelegi, kes ülespoole põlve ronib." Põlv on väga tähtis asi selle asja juures." Nii jäi Reemetile jalg kuni põlveni alles.

Igaüks endale lindil kõndimist lubada ei saa

Reemet mõistab hästi Savisaare kui aktiivse ja tegusa inimese olukorda, kuid tants tema jala ja taastusravi ümber olevat "tsirkus ruudus".

Kümme aastat proteesiga käinud mees on seisukohal, et tegelikult peab inimene ise hakkama saama ning kõik on "peas kinni": "Üks tädi näiteks ei saagi käima, kõnnib siiani kahe kargu vahel, mõlemad jalad ühtmoodi lõigatud. Mina ütlesin: "Hakka käima, viska minema need kargud!" Sama asi kehtib ka Savisaare kohta: ära looda oma lindi peale, vaid aja peas oma asjad korda!"

Proteesiga käimise harjutamiseks läks Reemetil endal poolteist minutit. "Sõitsin autoga Türi tänavale ortoosikeskusesse, panin proteesi jalga ja kõndisin uksest välja. Jah, ebalev oli, aga ma kõndisin ise," meenutab mees, kes tunnistab, et pahad asjad on tema jaoks pikad maad, trepid ja igasugu raskused. "Aga autosse ja sealt välja ning toimetada saan ma nagu iga terve inimene. Olen ka tantsinud meie puuetega inimeste jõulupeol."

Taas Edgar Savisaare kui n.-ö esiproteesika juurde tagasi tulles möönab Sven Reemet, et lindi peal kõndimist enamus endale lubada ei saa. "Tulgu maa peale tagasi – palju selle peale raha läheb!" manitseb Reemet. "Kes selle kinni maksab, kust see raha võetakse? Temal on see võimalus, aga miks pole seda Matil, Jüril? Mina pole kordagi sellel lindil käinud."

Kuuskantvõti peab kaasas olema

Jutt kandub sellele, millega peab proteesikandja arvestama. Reemet sobrab oma rahakoti sahtlites, kuni leiab väikese L-kujulise metallist asjanduse. "See on kuuskantvõti. Sellega tuleb kinnituskohti aeg-ajalt pingutada!" tutvustab ta "proteesikandja rõõmu", mille abil saab kõik proteesid kokku keerata. Ja siis räägib ta loo, kuidas tal ükskord Maksimarketis jalg alt ära tuli.

"Üks vanamees oleks südari saanud, kui nägi, et inimene käigu pealt koost laguneb. Ega midagi, viskasin jala korvi ja hüppasin ühe jala peal kellassepa töökotta ja küsisin võtit. See vaatas ka nagu hullu, et mida ma tahan. "Kuuskantvõtit tahan, jalg tuli otsast ära..."."
Ka Hiinas messil olles lagunes kunstjalg koost ning pool messi olevat kohale jooksnud, et näha, mis asjaga see mees seal jalutab. Seepärast kannabki Reemet seda võtit kogu aeg kaasas.

Tal on sealjuures ka kohe soovitus anda: "Savisaar ostku parem endale korralik kuuskantvõti. Saab hakkama, ei ole midagi hullu."

Invaelu on kallis

"Ma arvan, et Edgaril on parem protees kindlasti. Mul käivad siin kaitseväelased autodele käsijuhtimist paigaldamas. Vaatan nende proteese ja päris kade hakkab. Hinnavahe on nii, et kui minu oma maksab 4000, siis nende oma maksab 60 000. Mulle seda 60 000st keegi ei anna, kuigi tahaks ka."

Kontrasti loomiseks võtab ta kapist välja oma esimese proteesi, musta toruteibiga lapitud ja liimitud ja kõhedaksvõtva kruviga "kopsiku". "Nihuke kolakas, hoian seda mälestuseks."

Kui Tallinn kultuuripealinnaks sai, pakkus Reemet Vabaõhumuuseumile kahekohalisi rollereid, et muuseumi atraktiivsust suurendada ja eakate külastajate jalavaeva vähendada ning puudega inimestele tööd saada. "Mina tellin rollerid, organiseerin rendi, panen puudega inimesed sinna tööle ja hakkame tegutsema. Aga linn leidis, et ei ole neid kellelegi vaja sinna. Selle raha eest osteti pruunid linnaosa sildid."

Seda mõtet ei ole ta veel maha matnud ning ta üritab rolleritejutuga uuesti lagedale tulla.

Reemet ütleb, et ta on "õiguste eest võitleja", aga käib ja teeb, mida oskab, kuigi sissetulek selle eest on pea olematu. Samas pole tema töökojast ükski ilma abita lahkunud. 

Invaabivahendid on tohutu kallid. Korralik elektriratastool maksab 14 000 eurot. See on korraliku auto hind. Harilik käsitool maksab 200 eurost 7000ni. Mida kergem ja funktsionaalsem, seda kallim see tool on. Ka invabussi sõit on kallis, teab Reemet, kes ise on invaveoga tegelenud.

Kriitikat saab töövõimereform

Reemet toob näite. "Ma olen tööandja, ma nüüd võtan tööle Jüri ratastoolis. Ma investeerin – teen kaldteed, teen invavetsud, ostan talle tooli isegi, et ta tööl saaks olla. Ja nüüd tuleb välja, et see Jüri, vana lammas, tööga hakkama ei saa. Ja on salajoodik ka veel takkaotsa. Lahti ma teda lasta ei julge, sest ta läheb kohe meediasse, et ma olen paha. Ja kui ma ta lõpuks lahti lasen, mida ma siis teen selle koluga? Neid nüansse on praegu nii palju, mis ei ole üldse loogilised. Parem ma võtan turult Vasja, lasen ta lahti, kui ei sobi, ja keegi ei kobise. Ei saanud hakkama, ja ongi kõik!"

Reemet teab näidet lähedase töökohast, kus maadeldi tükk aega ühe "toolikaga" (ratastooli kasutav inimene – K.A.). "Otsiti talle töökoht, isegi minuga lepiti kokku, et ma hakkan teda invabussiga kodust tööle tooma ja töölt tagasi viima...

Aga inimene ei saanud oma tööga hakkama. Nii teda hoitigi tükk aega niisama. Ja kogu aeg pidi tal olema kaks abistajat, kes tal töö ära tegid ja seletasid tal juures. Selle inimesega oli hõivatud kokku neli inimest. Kus selle mõte on? Teda ei tahetud ka lahti lasta, et puudega inimene, aga lõpuks tegid südame kõvaks."

Kes käib tööl, see käib, on Reemet veendunud, ja räägib tublist noormehest, kes pole kusagilt mingit toetust saanud. "Ise tegi ta endale invabussi, sai minu käest mootorid ja rauajuppe natukene. Siis ta tegi rolleri endale – ma pole ise sihukest hullu asja näinud, see tõstab teda lae alla, ta saab laelampe vahetada sellega. Ma pole eluski midagi sellist näinud! Ja kõik oma kätega ehitatud! Ta toimetab ja müttab ja möllab. Müts maha!" imetleb meister.

Omaette teema on lähedaste hooldamine, millest Sven Reemet ei saa jätta rääkimata. Ta jutustab oma abikaasa sõbrannast, kelle mees peksti Lasnamäel läbi ning vajab nüüd täielikku hooldust. "Väike kena naine, kes võiks igal ajal parema elu saada, aga ta ei lähe kuhugi," räägib Reemet, kelle sõnul teeb naine lisaks mehe hooldamisele remondid ja muud majapidamistööd.

Palju on inimesi, kelle elu sisuks ongi lähedase hooldamine – ka emad, kes päevade viisi oma puuetega last hooldavad.

48 KOMMENTAARI

a
anne 2. november 2015, 08:31
Just,Eesti on sante täis,aga üks sant on mitu peajagu teistest kõrgemal. Võimalused on väga piiratud tavalise sandi elu kergemaks tegemisel,aga esisan...
(loe edasi)
o
Olen kindel, 31. oktoober 2015, 10:04
et see sant, proteesikandja, nagu ta ise ennast nimetab,ei julgenud ise meediasse esinema minna! Kindlalt kinnimakstud ja tellitud artikkel.Proteesika...
(loe edasi)
Loe kõiki (48)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee