Kuigi Londonit on peetud omamoodi Euroopa rahvaste paabeliks, siis ajavahemikus 2001 kuni 2011 ei suurenenud erinevus sissetulekutes märkimisväärselt. Osalt just seetõttu, et linn oli juba varasemalt jaotunud rikaste ja vaeste vahel.

Delfti tehnikaülikooli ja St Andrew'si ülikooli teadlased uurisidki taolist segregatsiooni Euroopa linnades. Skandinaavias näiteks kõigutakse kahe vahel – Stockholmis ja Oslos elavad rikkad ja vaesed eri linnaosades omi elusid, millel vähe kokkupuutepunkte, vahendab The Guardian.

Läänemere äärsed Tallinn ja Vilnius on kasvanud endistest Nõukogude Liidu linnadest 25 aastaga kohtadeks, kus kinnisvara liigub privaatsest hüperkapitalistlikesse kätesse.

Euroopas üldiselt koguneb keskklass linna keskele, samas kui immigrandid leiavad elupaiga äärelinnades. "Kui puuduks ebavõrdsus, poleks ka sissetuleku järgi jagunemist. Kui linnas tõuseb ebavõrdsus, tõuseb ka jagunemine," kommenteerib uuringu üks autoreist, professor Maarten van Ham.

Põhjuseid, miks segregatsioon Euroopa linnades suureneb, on mitmeid: üleilmastumine, majanduslik ümberjagunemine, riigi tagasitõmbumine ja investeerimine (või selle puudumine) kinnisvarasse. Üks sellistest linnadest on Madrid, kus jagunemist enim märgata – puuduvad taskukohased elamispinnad, mis sunnib noori elama koos vanematega. Viinis aga näiteks on viimase kümne aasta jooksul suurenenud spetsialistide arv, tõrjudes linnast vaesemad elanikud.

Linnu ei eristata vaid rahaliselt, kui aina suuremat rolli mängivad teistest kultuuridest pärit elanikud. Belfastis (Iirimaa), Gujaratis (India osariik) ja osas Riyadhi (Saudi Araabia) paigus on eraldatud maailma- või usuvaatelised, Saudi Araabia pealinnas on isegi eraldi ostutänavad ja -keskused üksnes naistele.

Euroopa linnu mõjutab jagunemisel enim 2008. aasta finantskriis – masu – nagu ta siinmail nime saanud. Just mõjutab, sest kriisi tagajärjed jõuavad "kohale" alles viis kuni kümme aastat hiljem.

Võrreldes aga paljude teiste maailma linnadega on Euroopa linnades jagunemine siiski üsna tasavägine. Näiteks Angola pealinnas Luandas, mis on viimase kolme aasta jooksul trooninud maailma kallimate linnade esirinnas, elavad rikkad kõrge aiaga eraldatud piirkonnas või hotellides, kus odavaimas toas maksab öö 346 eurot, samas kui vaesed elanikud on endale ise maja kokku klopsinud ning ei suuda osta poest isegi piima või tomateid.