Kerly Randlane, TTÜ avaliku halduse doktorant 26. oktoober 2015 18:49
Viimase paari nädala kirgi kütvaimaks teemaks on tööjõumaksudest kõrvalehoidumise diskussioon OÜ-tamise abil. Maksumaksjate omaalgatuslik maksukoormuse vähendamine on saanud riigikohtult hävitava hinnangu. Maksuhalduri järjekordne töövõit on toonud kaasa nii ettevõtjate pahameele, arvamusliidrite rohke sõnavõtu kui ka andnud võimaluse kritiseerida maksusüsteemi väljaspool valimisdebatte.

 

Lubatu ja keelatu piir

 

Vaatamata arvamuste paljususele on üks siiski selge – mitte ühegi ettevõtte eesmärk ei ole maksta võimalikult palju makse. Ja seda ei nõutagi. Maksukohustuslane ei pea valima enda jaoks kõige koormavamat maksustamist, kui tal on seaduslikul viisil võimalus valida väiksem maksukoormus. Küsimus on vaid selles, kust läheb piir lubatu ja keelatu vahel.

Vaadeldes „OÜ-tamise“ kaasust, siis iseenesest on äriühingul lubatud kasutada kolmanda isiku abi äriühingu igapäevases majandustegevuses, olgu selleks siis juhtimis- ja nõustamisteenus või mõne muu ekspertteenuse kasutamine. Küsimus on vaid selles, mis on selle lepingulise suhte (teenuse sisseostmise) eesmärk. Kas eesmärk on saada äriühingule vajalikku abi kolmanda isiku ehk teenust osutava äriühingu kaudu või on tegemist varjatud töösuhtega, mille eesmärk on tööjõumaksudest kõrvale hoidumine? Pelgalt teenuse osutamine ei ole maksustamise aluseks, vaid selleks on tehingu tegelik sisu. Kui tehingu eesmärk on maksudest kõrvale hoidumine, siis ei ole vaidlemiseks mingit alust. Siit lähebki selge piir keelatu ja lubatu vahel.

Kuid, kas küsimus on vaid „OÜ-tamises“ või maksukultuuris tervikuna? Kas pelgalt maksusüsteemi muutmine, seehulgas sotsiaalmaksu oluline langetamine või muud kosmeetilised muudatused muudavad maksumaksjate maksukäitumist ja valmidust makse maksta?

Ettevõtjate omaalgatuslik püüe maksukoormust vähendada on nende hinnang  maksusüsteemi toimimisele ja maksuhalduri strateegilistele tegevustele. Maksuhalduri senine sunnil põhinev lähenemine, mida iseloomustab maksumaksja ja maksuhalduri vastandumine ja maksumaksja kohtlemine potentsiaalse kurjategijana, on ilmselt lõppemas. Sanktsioonidel põhinev lähenemine maksukuulekuse tagamiseks on ammu vananenud põhimõte. Sunnimeetmete rakendamine, nagu kontrolli tõenäosuse suurendamine ja sanktsioonide tõhustamine, on küll kõige lihtsam viis maksukuulekust suurendada, kuid ka kõige kulukam. Just piiratud ressursi tingimustes on oluline, et võimalikult suur osa maksudest laekuks vabatahtlikult, ilma maksuhalduri igasuguse sekkumiseta.

 

Uuenev maksukultuur

 

Maksukäitumise uuringud näitavad, et maksukuulekuse arendamisel ja mõjutamisel liigutakse selgelt sunnipõhisest lähenemisest, kus maksumaksjat koheldakse kui ratsionaalselt kasule orienteeritud isikut, eemale. See on asendumas individuaalsema lähenemisega, kus tähelepanu on pööratud maksumaksja ja maksuhalduri vahelisele suhtele. See muidugi ei tähenda, et maksuhalduri töö peaks välistama igasuguse sunni rakendamise.

Selleks, et inimesed oleksid motiveeritumad makse maksma, on oluline, et maksuhalduri töö ja võimalused muutuks mitmekesisemaks – see peaks põhinema sunni, teeninduse ja usalduse kombinatsioonil. Tõenäoliselt aga ei saa maksuhalduri strateegilised tegevused maksukogumise tõhustamiseks mitte kunagi täielikult maksumaksjate heakskiitu. Ja see ei saa ega tohigi olla eesmärk. Seejuures aga ei teki maksukuulekus kuidagi iseenesest, vaid see on suures osas maksuhalduri (ja riigi) poolt juhitav protsess.

„OÜ-tada“ või mitte – kas selles ongi tegelikult üldse küsimus? Vaatamata sellele, et maksupettuseid võib nimetada tinglikult globaalseks probleemiks, ei ole maksukäitumise valdkonna uurimisprobleemiks juba mõnda aega enam maksudest kõrvalehoidumine. Traditsioonilised sunnimeetmed suudavad seletada vaid väiksest osa maksukuulekusest. Ja seda eelkõige põhjusel, et küsimus ei ole juba ammu enam selles, miks petetakse, vaid miks makstakse. Maksude tasumise, nende tasumata jätmise, maksukohustuse vältimise, maksudest kõrvale hiilimise põhjuste väljaselgitamisel ja muuhulgas ka vabatahtliku maksukuulekuse mõjutamisel otsitakse põhjuseid nii majanduse, psühholoogia, sotsioloogia, poliitika, õiguse ning isegi meditsiinivaldkonnast. Uuringute tulemused on näidanud, et isiku maksukäitumine on kompleksne ning pelgalt tulu-kulupõhine lähenemine ei suuda ennustada isikute igapäevaseid valikuid.

Maksude maksmisest sõltub riigi finantsjõud ja kogu riigi heaolu. Maksudest kõrvalehoidumine, nende vältimine või maksukohustuste täitmata jätmine ei kao tõenäoliselt kuhugi. Küsimus on selles, kui hästi me suudame piirata selle mõju riigi haldussuutlikkusele ja finantsjõule. Riigile maksutulude kogumine on kunst ning maksumaksjate hoiakud ja suhtumine on kultuur, mille muutmise edukus sõltub sellest, mida ja kuidas me sellesse panustame.