Kommentaar

Inga Raitar | Võõrandumise mitu nägu (33)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 23. oktoober 2015, 18:06
 
Läinud nädalal tekitasid furoori kaks uudist – fakt, et 200 kaitseväelase seast leiti 76 narkootikume tarvitanut, ja tõsiasi, et peaministri abikaasal on OÜ. Konfutsius ütles, et tarkuse alguseks on asjade nimetamine õigete nimedega. Kui proovime õige nimega nimetada ühisosa nende kahe fakti uudisväärtuse taga, võib tulemus olla üsnagi ehmatav.

 

Riigivanemad ja lapsed

Minister Jürgen Ligi nimetas mind Facebookis meie ühise sõbra seinal hiljuti toimunud debatis lapsikuks, kuna palusin tal kolme lausega lihtsalt ja kõigile arusaadavalt ära seletada, milleks ja kellele on vaja Rail Balticut. Isand Ligi vooruseks on see, et ta ütleb, nagu mõtleb. Teised tema võimukaaslased ei väljenda end nii selgelt ja üheselt. Ent pidades riigikodaniku muret oma kodumaa tuleviku pärast "lapsikuks jutuvadaks", ütles Ligi välja midagi väga tähtsat. Selle, et meie riik on jagunenud kaheks – "suured", kes teevad otsuseid ja juhivad ning "mõistmatud lapsed", keda nad enda arvates juhivad.

Vaadates viimaste valimiste kampaaniate semiootilist metakeelt, oli enam kui selge, et valijaid peeti lasteks, keda hea vanem püüab mõnekümneeurose kommipakiga ära osta, et too hea laps oleks ja ei segaks, kui vanemad tähtsaid asju ajavad. Need, kelle sissetulek ei tule riigikassast, tunnevad end vaeste võõraslastena, kellele pööratakse tähelepanu kord nelja aasta jooksul, kui nende häält vaja on. Need, kelle sissetulek tuleb riigikassast, teevad kõik selleks, et hästitilkuv kraan kuivaks ei jääks, sest nad ei taha sattuda teisele poole punast joont. Sinna, kus sa oledki vaid makse maksev lüpsilehm, keda tegelikult ei väärtustata ega hinnata.

Nüüd jõuame peaministri naise kurikuulsa OÜni. Miks see sellist tähelepanu tõmbas? Sest võimulolijad kinnitasid sellega, mida ettevõtjad on tundnud juba viimased seitse-kaheksa aastat. Üks ja sama käitumine on eri inimeste puhul erineva väärtusega. Sõltuvalt sellest, kas kuulud "suurte" või "laste" hulka. No peaministri naine on selgelt "suurte" seltsist, seega tema puhul on niinimetatud OÜtamine igati uuenduslik, loominguline ja tore tegevus. Tähtsa abikaasata ettevõtja, va sindrinahk, hoiab muidugi samal moel käitudes kõrvale riigiaparaadi ülalhoiuks hädavajaliku kümnise maksmisest. Ehk ei täida oma ainsat püha kohust – saata riigikassasse seda, millest iga kuu kindla töötulemustest sõltumatu palga saajad elavad.

Niisiis, ka ettevõtja on riigi "suurte" silmis vaid "laps". Kes peab sõna kuulama, vait olema ja mitte segama. Samas sellelt lapselt oodatakse juba ka panust pere eelarvesse, tegelikult lausa pere ülalpidamist. "Suured" võivad teda ometi igal hetkel nõudlikult raputada – "täida veel neid formulare, et me sind kontrollida saaks", "näita taskud ette, muidu me ei usu, et sa meid ei peta" jms.

Kuigi asju õigete nimedega nimetades – ettevõtja elaks ilma riigivanemateta ära, sest ta suudab luua väärtust. Võtkem praegustelt valitsemisse klammerdunutelt võim ära – kui paljud neist leiaks tööd eraettevõtluses ja suudaks reaalselt midagi luua, millel kaaskodanike jaoks tarbimisväärtus on? Selleks ongi vaja hoida võimu, et anda omadele, kes piiratud arvule riigijuhitoolidele ei mahu, mõnusad kindla palgaga ametikohad struktuuri juurde loodud sihtasutustes, nõukogudes, riigiettevõtetes ja organisatsioonides.

Tegelikku elu vaid Exceli tabelitest nägev riigiametikohahoidja ei suuda näha neis tabelites olevate numbrite taga oma kaasmaalasi. Ta teeb oma tööd, kui vaadata teda lihtsalt inimesena, ja teeb kõik endast oleneva, et hoida seda tööd, mis teda ja tema peret toidab. Oleks nagu mõistetav. Paraku on tema ametisse seadmise taga võimulolijatest "suured". Neile meelepäraselt toimimiseks peab ametikandja tõmbama vahe meie ja nende vahele. Riik kui süsteem on paraku juba muutunud iseennast taastootvaks aparaadiks, kus võõrandumine süsteemi sees ja süsteemist väljas olijate vahel on saavutanud nii tohutu ulatuse, et mõjub mitte ainult ettevõtluskliimat pärssivalt, vaid ongi kogu praeguse üldriikliku rahulolematuse põhjustaja.

Maksude abil tulude ümber jagamine ja huvigruppide omavaheline võitlemine ei ole see Eesti, millest rahvusriiki üles ehitama asudes unistati. Seega läheb võõrandunud palgatööline teda mitte hindavate riigivanemate ja mitmekordsete koormiste all ägavate ettevõtjate konkurentsiks püsimiseks vajaliku väikse palga tõttu minema. Kuhugi, kus peab samamoodi tööd tegema, aga kus osa tema teenitust talle tema eneseväärikust tõstvana kätte jääb. Ettevõtjad, kes töötajate säilitamiseks palku tõstavad, võtavad riski, et kaup ei müü enam piisavalt hästi ja satuvad makseraskustesse. Mõni läheb poliitikasse, kus kindlam ja rahulikum, teine pankrotti. Maksukarjamaalt äraminejatest jäävad riigikassassse augud, mida täidetakse ülejäänute koormisi pingestades.

 

Põgenemine sõltuvustesse

Tulles tagasi narkotarvitajatest sõdurite juurde, "Statistiline Eesti pere: ema on rahustite- ja seriaalidesõltlane, isa joodik, vanavanemad söövad peoga tablette, õde on ülekaaluline ostusõltlane, vend kasiinosõltlasest narkomaan," üldistas üks mu sõber tabavalt. Mis on kõigi ülaltoodud sõltuvuste põhjuseks? Võõrandumine omaenese elust. Soov põgeneda mitterahuldavast argipäevast kas või hetkeks. Sõltlasteks saavad  lapsed, kes kamandatakse jalust ära, kui suured asju otsustavad.

Sõltuvus on tripp "kuhugi, kus pole niii, nagu ma ei taha". Need on kallid tripid, kuna nõudlus määrab hinna. Nende tootjad teavad, kui väärtuslikud nad sõltuvuste tarbijatele on. Omal moel on riigivanematele isegi kasulik lüpsilapsi sõltuvuses hoida – too käib siis ju tööl, et enda sõltuvuste rahuldamiseks raha teenida. Maksab mõnuainete aktsiisimakse, elavdab kaubandust ja samas ei ole adekvaatne. "Laksu all" olija silma all võib süsteemisäilitavaid otsuseid teha, nagunii ei märka ta muud kui oma vajadusi.

Kui paljud märkavad seoseid paha narkomaania ja ravimitööstusele väga meelepärase tabletisõltuvuse vahel? Alkoholismi ja iseendaga mittekontaktis olemise vahel? Riigist võõrandumise ja roppkommentaariumide ning vihakõnedena väljenduva rahulolematuse vahel? Võimusõltuvuse ja riikliku korruptsiooni vahel? Reaalelust võõrandunud ametkonna ja riigist võõrandunud rahva vahel?

Eneseväärikust omav inimene on vaba sõltuvustest, sest ta teab, kes ta on ja mida suudab. Teadlik inimene teab, et kõik tema elus on tema enda teha. Suhe "suured" ja "lapsed" on tegelikult meie sees, mitte meist väljas. Seega oleks vist aeg hakata rahvana suureks kasvama. Unustada "suurte" jaoks "lapsik" olemine ning näidata, et suudame teadlikult oma elu korraldada. Tegelik muutus meie riigis algab  teadlikust muutusest igaühes meist.

33 KOMMENTAARI

a
Ataman 25. oktoober 2015, 15:40
Tänan,Inga!
j
Aga kui juba teemaga tegeleda, kas poleks saanud siis ka välja öelda, et Eesti skiso olukorra LAHENDUSEKS on ÕIGETE INIMESTE VALIMINE. Mina ei saa aru, miks loodetakse muutusi paremusele, valides idioodi järjekindlusega samu vanu kilekotimehi? Äkki keegi seletab?
Loe kõiki (33)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee