Maailm

Esimeses maailmasõjas võitles palju kuulsaid inimesi (1)

Allan Espenberg, 24. oktoober 2015, 08:00
Adolf Hitler I maailmasõja ajal Baierimaa 18. rügemendis pikkade vuntsidega. Foto: Vida Press
Kokku aeti Esimese maailmasõja nelja sõja-aasta jooksul püsside alla umbes 70 miljonit inimest. Nende hulgas oli ka selliseid, kes olid juba mõnel teisel alal saavutanud teatud tuntust või said neist maailmakuulsad inimesed alles pärast sõda.

Alljärgnevalt vaid mõnest neist, sest nimekaid sõdureid Esimeses maailmasõjas oli väga palju. Sõjast võttis osa ka tuhandeid kuulsaid professionaalseid sõjaväelasi, ohvitsere, kindraleid, kuid see lugu pole neist.

Miks pidi Hitler kärpima oma vuntse?

Saksa fantaasiakirjanik ja patsifist Alexander Moritz Frey (1881-1957) teenis Esimese maailmasõja ajal sanitarina ühes väeüksuses (6. Königlich Bayerische Reserve-Division) koos kapral Adolf Hitleriga (1889-1945). Viimane püüdis kirjanikule oma ideid pähe määrida ja Frey kirjanikuannet oma huvides ära kasutada. Kuigi Hitler nimetas Freyd "vanaks relvavennaks", lükkas kirjanik nii Esimese maailmasõja ajal kui pärast sõda kõik Hitleri koostööettepanekud tagasi, mis oligi peapõhjuseks, miks ta Saksamaalt lõpuks emigreeris.

Ajakirjanik Stefan Ernsting avastas 2007. aastal Marbachi linna arhiivist Alexander Moritz Frey seniavaldamata teose "Tundmatu kapral: isiklikud meenutused Hitlerist" (Der unbekannte Gefreite – persönliche Erinnerungen an Hitler), milles teeb Hitlerit isiklikult tundnud mees juttu ka hilisema diktaatori kuulsatest vuntsidest. Kui varem arvati, et Hitler kandis nn hambaharjavuntse tollaseid moevoolusid arvestades, siis Ernstingi avastatud Frey rindemärkmed tõid sellesse loosse hoopis rohkem selgust. Frey sõnutsi olid Hitleril Esimese maailmasõja ajal uhked, pikad ja lopsakad nn preisi vuntsid, mis sarnanesid väga keiser Wilhelm II omadega, kuid komandöri käsul pidi ta need ära lõikama, sest muidu ei mahtunud gaasimask korralikult pähe. Hitler ei raatsinud vuntsidest päriselt loobuda, mistõttu lõikas neid vaid lühemaks. "Võimsad vuntsid, mis tuli gaasimaskide pärast maha lõigata, varjasid tema ülahuulel olevat haavakohta," kirjutas Frey.

Klaverit saab ka ühe käega mängida

Austria pianist Paul Wittgenstein (1887-1961) oli kuulsa filosoofi Ludwig Wittgensteini (1889-1951) vanem vend. Oma muusikudebüüdi tegi ta 1913. aastal, kuid järgmisel aastal alanud sõja tõttu võeti ta Austria sõjaväkke ja pidi minema rindele. Sai lahingus raskesti haavata ja jäi ilma oma paremast käest. Teda tulistati Ukrainas toimunud lahingus küünarnukki ja venelased võtsid ta vangi, misjärel tal amputeeriti haiglas parem käsi.
Ludwig Wittgenstein kirjutas 28. oktoobril 1914: "Täna sain mitu kirja, mille hulgas oli ka kurb teade, et Paul langes raskesti haavatuna venelaste kätte vangi – jumal tänatud, et vähemalt heades tingimustes. Vaene, vaene ema! [...] Mõtlesin uuesti vaesest Paulist, kes nii ootamatult jäi ilma oma professioonist. Hirmus! Millist filosoofiat oleks vaja, et seda üle elada! Kas see on üldse võimalik teisiti, kui enesetapu abil!"

Vaatamata käest ilmajäämisele suutis Paul Wittgenstein taasalustada klaverimängija karjääri, töötades välja uudse mängutehnika ja saavutades vaid ühe käega mängides erakordse meisterlikkuse. Selles osas on teda võrreldud Ungari helilooja ja pianisti Géza Zichy'ga (1849-1924), kes oli lapsena kaotanud jahiõnnetuses oma parema käe, kuid ei andnud alla ja õppis perfektselt klaverit mängima. Paul Wittgenstein ise pidas Zichy loomingut keskpäraseks.

Klaverimängutehnika suurepärane valdamine võimaldas Wittgensteinil esitada edukalt ka selliseid teoseid, mis olid keerulised isegi kahekäelistele pianistidele. Paljud heliloojad kirjutasid muusikateoseid spetsiaalselt talle, arvestades tema puuet. Pärast Teist maailmasõda asus mees elama USAsse, kus ka suri.

"Allohvitseri ees ei põlvita keegi!"

Itaallane Angelo Giuseppe Roncalli (1881-1963) liitus sõjaväega 1901. aastal, kui asus omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Juba järgmisel aastal edutati ta kapraliks ja kuus kuud hiljem sai temast seersant. Siiski jättis ta sõjaväeteenistuse peatselt katki ja asus õppima hoopis usuteadust. 1904. aastal ordineeriti ta preestriks.
Kui senini neutraalne Itaalia kuulutas Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal sõja Austria-Ungarile, mobiliseeriti seersant Roncalli koos nelja vennaga Itaalia armeesse, kus Angelo tegutses esmalt sanitari ja kanderaamikandjana rindehospidalis ning hiljem sõjaväekaplanina. Sõjaväes kasvatas Roncalli endale suurema mehelikkuse märgiks võimsad vuntsid, mida ta hiljem kahetses: "Vuntsid oli viga. See oli üks mu nõrkusehetkedest."

1916. aastal sai temast leitnant ja saadeti rindele. Caporetto lahingu ajal 1917. aastal oli ta välikaplan Bergamo haiglas. Isegi oma viimasel eluaastal meenutas Roncalli sõja-aastaid: "Ma ei unusta kunagi ühe austerlase karjeid, kelle rinnast oli tääk läbi torgatud." Alles 1919. aasta alguses vabanes ta armeeteenistusest.

1958. aastal valiti Angelo Giuseppe Roncalli paavstiks Johannes XXIII nime all. Ajakiri Time nimetas ta 1962. aasta inimeseks ja 2014. aastal kuulutati ta pühakuks. Mitu aastakümmet pärast Esimest maailmasõda võttis Johannes XXIII Vatikanis vastu delegatsiooni rügemendist, kus ta ise oli varem teeninud. Kui endised sõjakaaslased tahtsid tema ees põlvili laskuda, olevat paavst öelnud: "Stopp! Allohvitseri ees ei põlvita keegi!"

Ellujäämine vaatamata kahesajale haavale

Ameerika Ühendriikide tulevane kuulus kirjanik Ernest Miller Hemingway (1899-1961) oli Esimese maailmasõja alguses kõigest 15-aastane, kuid sellele vaatamata kippus vabatahtlikuna sõtta. Lisaks noorusele oli ta vasak silm vigane ja nägemine kehv, mis samuti ei võimaldanud tal tegevteenistusse asuda. Alles 1918. aasta alguses õnnestus Hemingwayl Euroopasse pääseda, kui Punane Rist võttis ta kiirabiauto juhiks Itaalia rindele.

Kuid Schio linnakeses, kuhu ta saadeti, tegelesid sõdurid peaaegu kogu aja lõbutsemisega (kaardimängud, baarid, pesapall). Hemingway ei suutnud sellist elu taluda ja saavutas enda saatmise rindele lähemale Piave jõe äärde ja hiljem lausa eesliinile. Seal oli tema ülesandeks toiduainete toimetamine kaevikutesse.

Juulis 1918, kui ta püüdis päästa haavatud itaallast, sattus Hemingway Austria-Ungari kuuli- ja miinipildujate tule alla, kuid jäi ellu. Tema kehalt avastasid arstid umbes 200 haava ja temast võeti välja 26 kildu. Lisaks tuli tal põlv asendada alumiiniumist proteesiga. "Ma teadsin, et olin pihta saanud, kummardusin ettepoole ja kobasin põlve. Põlvekohas põlve ei olnud. Käsi libises edasi ja leidis põlvekedra säärelt," kirjutas kirjanik hiljem raamatus "Hüvasti, relvad".

Itaalia kuningas autasustas Hemingwayd hõbemedaliga vapruse eest ja sõjaristiga. Kodumaale 21. jaanuaril 1919 tagasi jõudes oli Hemingway täiskangelane. Kõik suuremad ajalehed kirjutasid temast kui esimesest Itaalia rindel haavatud ameeriklasest. Ise ta rääkis oma sõjakogemusest aga nii: "Ma olin täielik idioot, kui läksin sinna sõtta. Ma arvasin, et me oleme spordimeeskond, aga austerlased moodustavad võistluses osaleva teise meeskonna."

Kriminaalkirjanik Agatha Christie (1890-1976) töötas Esimese maailmasõja algusest alates medõena Punasele Ristile kuulunud Torquay sõjaväehaiglas. See amet, mida ta nimetas "üheks kõige kasulikumaks elukutseks, millega inimene saab tegeleda", meeldis talle väga. Ta oli arstide abiline operatsioonidel, valmistas pulbreid ja aitas parandada patsientide meeleolu, istudes ööpäevade viisi haigete juures. Oktoobrist 1914 kuni detsembrini 1916 olevat ta teinud 3400 tundi tööd, mille eest ei saanud sentigi. Medõena õppis ta tundma paljusid arstimeid, sealhulgas erinevaid mürke ja kemikaale.
Haiglas töötades tutvus Agatha Christie ka mitme Belgiast pärit põgenikuga. Arvatavasti andsid just need kohtumised talle mõtte belglasest detektiivi Hercule Poirot' väljamõtlemiseks.

Alates 1917. aastast töötas kirjanik apteegis, kus täiendas veelgi oma teadmisi mürkide alal. Seetõttu on paljud mõrvad tema teostes toime pandud just mürkide abil: ühe uuringu kohaselt laskis ta oma kirjanduslikke tegelasi mürgitada koguni 83 korral.

Põgenes Šveitsi teatritükke lavastama?

Saksamaa tummfilmiajastu üks kuulsamaid režissööre Friedrich Wilhelm Murnau (1888-1931) astus 1914. aasta sügisel vabatahtlikuna armeesse, sai 1915. aastal ohvitseripagunid ja teenis pärast vastavate kursuste lõpetamist alates 1917. aastast luurelennuväes. Kui alguses oli ta jalaväelasena läänerindel, seejärel kompaniiülemana idarindel (Lätis), siis pärast lennuväega ühinemist võitles ta Prantsusmaa põhjaosas. Ta elas üle kaheksa lennuõnnetust, kuid ilma tõsisemate vigastusteta.

1917. aasta lõpus maandus Murnau neutraalse Šveitsi territooriumil ja langes vangi. Kuidas ta sattus Šveitsi, pole täpselt teada. Ühe versiooni järgi oli tegemist navigatsiooniveaga, teise järgi eksis ta udu tõttu, kolmas variant räägib masinarikke tõttu tehtud hädamaandumisest, kuid pole välistatud ka võimalus, et Murnau lendas teadlikult ja tahtlikult Šveitsi.

Igatahes oli Murnau esmalt vangistuses Andermattis ja seejärel Luzernis, kus tegeles isetegevusega, lavastades sõjavangide osavõtul mitu näitemängu ja võites koguni auhinna patriootliku lavastuse "Marignano" eest. Alles pärast sõda, 1919. aastal õnnestus tal naasta Berliini.

VEEL KUULSAID NIMESID ESIMESEST MAAILMASÕJAST

RIIGIMEHED

- Heinrich Müller (1900-1945, Gestapo juht) läks 17-aastaselt vabatahtlikuna rindele ja oli sõjaväelendur.
- Joachim von Ribbentrop (1893-1946, Saksamaa välisminister) teenis husaarirügemendis nii ida- kui läänerindel.
- Hermann Göring (1893-1946, Saksa Luftwaffe juht) teenis terve sõja lennuväes, olles luure-, pommitus- ja hävituslennuki piloot. Tulistas alla vähemalt 21 vaenlase lennukit.
- Harry Truman (1884-1972, USA president) teenis Prantsusmaal suurtükiväerügemendi komandörina.
- Dwight David Eisenhower (1890-1969, USA president) treenis sõtta minevaid sõdureid. Ta palus korduvalt ka enda saatmist rindele, kuid see palve rahuldati alles päris sõja lõpus ja Euroopasse ta ei jõudnudki, sest enne sõlmiti rahu.

TEADLASED

- Prantsuse füüsik ja Nobeli füüsikaauhinna laureaat Louis de Broglie (1892-1987) aitas sõja ajal arendada raadiosidet allveelaevadega.
- Vene füüsik ja Nobeli füüsikaauhinna laureaat Pjotr Kapitsa (1894-1984) teenis kiirabiauto juhina ja demobiliseerus 1916. aastal.
- Vene kirurg Nikolai Burdenko (1876-1946) saavutas sõja alguses enda üleviimise Tartu ülikoolist rindele, kus tegutses Punase Risti meditsiinijao ülema abina. Tegeles arstipunktide ja haavatute evakueerimisega. Hiljem oli kirurg Riias.
- Inglise arst Harold Gillies (1882-1960) asus sõja alguses teenima Briti meditsiiniväeosas. Teda šokeerisid sõdurite rasked näovigastused ja sellest tingituna töötas ta välja esimese näokirurgia metoodika.

KIRJANIKUD

- Prantsuse kirjanik Henri Barbusse (1873-1935) läks sõja alguses vabatahtlikuna armeesse, kuid sai juba järgmisel aastal haavata ja demobiliseeriti.
- Prantsuse luuletaja Paul Éluard (1895-1952) teenis sanitarina rindelähedases haiglas.
- Prantsuse kirjanik André Maurois (1885-1967) oli Prantsusmaa sõjaväes tõlk ja sideohvitser.
- Inglise kirjanik John Ronald Reuel Tolkien (1892-1973) teenis Briti ekspeditsioonikorpuse koosseisus Prantsusmaal ja osales Somme'i lahingus. Haigestus 1916. aastal nn kaevikupalavikku ja demobiliseeriti. Veetis sõjalõpu haiglates ja töötas sõjaväelaagrites Inglismaal.
- Inglise luuletaja Richard Aldington (1892-1962) teenis läänerindel Royal Sussex Regiment'i koosseisus. Pärast haavatasaamist põdes posttraumaatilist stressi ja ei vabanenud kunagi sõjamõtetest ja -õudustest.
- Inglise kirjanik Alan Alexander Milne (1882-1956) võitles esmalt läänerindel, võttes osa ka Somme'i lahingust, ning hiljem töötas Briti luure propagandaosakonna MI7 heaks.
- USA kirjanik John Dos Passos (1896-1970) oli autojuht Pariisis ja seejärel teenis meditsiiniväeosas Itaalias.
- Saksa kirjanik Erich Maria Remarque (1898-1970) kutsuti armeesse 1916 ja saadeti järgmisel aastal läänerindele, kuid umbes kuu aja pärast sai raskesti haavata (viga said parem käsi, vasak jalg, kael) ja oli sõja lõpuni haiglas.
- Tšehhi humorist Jaroslav Hašek (1883-1923) mobiliseeriti Austria-Ungari armeesse, kuid reuma simuleerimise eest mõisteti süüdi. Hiljem sattus ta idarindele, kus deserteerus ja andis end venelastele vangi. Vangistuses astus Venemaal moodustatud - Tšehhoslovakkia leegioni, kuid ta tunnistati sõjaväekõlbmatuks ja temast sai kirjutaja. Mõningatel andmetel osales ta siiski lahingutes ja sai isegi Püha Georgi ordeni.
- Ungari kirjanik Máté Zalka (1896-1937) kutsuti Austria-Ungari armeesse, sõdis Itaalias ja idarindel. Langes venelaste kätte vangi, misjärel vaimustus bolševike revolutsioonist ja temast sai veendunud kommunist.

FILMIMEHED

- Ameeriklane Walter Disney (1901-1966) töötas meditsiiniauto juhina Prantsusmaal.
- Venelane Vsevolod Pudovkin (1893-1953) läks sõja alguses rindele, sai haavata ja langes sakslaste kätte vangi. Naasis siis, kui Vene keisririigist oli saanud Nõukogude Venemaa.
- Sakslane Fritz Lang (1890-1976) võitles vabatahtlikuna Venemaal, Galiitsias, Rumeenias ja Itaalias, sai kolm korda haavata ja pälvis hulgaliselt medaleid. Pärast haavatasaamist 1918. aastal kuulutati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks.
- Prantslane Jean Renoir (1894-1979) teenis ratsaväes, kuid pärast haavatasaamist jäi lombakaks, mistõttu jätkas teenistust luurelennuväes.

SPORTLASED

- Tony Wilding, Uus-Meremaa tennisist (1883-1915) liitus vabatahtlikuna mereväega ja hukkus Prantsusmaal.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee