Kommentaar

Kaarel Tarand | Veidrike ja kaabakate mänguasi (30)

Kaarel Tarand, kolumnist, 21. oktoober 2015, 18:42
Foto: TAIRO LUTTER
Sularaha on viimastel aastatel Eestis enim poliitilisi skandaale põhjustanud: vähemasti kaasosalisena on ta alati mängus, kui kellegi parteiline mäng hapuks läheb. Milles asi, et ta tähtsaid inimesi lausa saatanliku jõuga hukatuse teele viib, ja kas ehk peaks püüdma sularaha kasutusvälja piirates inimesi nende endi nõrkuste eest senisest paremini kaitsta?

Iseenesest on sularaha ju muistne tehnoloogia ja arengu käigus on sellised ikka pidanud uutele ruumi tegema, olgu tegu hanesule või hobuvankriga, mis sest, et need mõlemad ajaksid tänasenigi ära asja, milleks nad loodud. Pole lihtsalt vajadust. Ja inimesi, kes vanal moel edasi püüavad, piiratakse igal viisil. Proovigu vaid keegi tänapäeval last sule ja tindipotiga kooli saata!

 

Kas sularaha on kindlam?

Üksikuid hobuseid ja voorimehi võib turistide meeleheaks linnatänavatelt leida, kuid ainuüksi rangete keskkonnanõuete tõttu poleks tänapäeval mõeldav hobuste domineerimine ühistranspordis. Enne autode ajastu algust suutsid näiteks Londonis igapäevaselt askeldanud sada tuhat hobust ööpäevas toota kuni tuhat tonni väljaheiteid.

Niisiis, mis vana, jäetakse maha ja tasapisi lepivad muutustega ka kõige jäigemad konservatiivid ning lihtsalt vaimupimedad. Miks see sularahaga teisiti peaks minema? Sularaha kasutamise kaitsjate argumendid on ju õigupoolest üsna hõredad. Ka Eestis.

Esiteks väidetakse, et sularaha on „kindel" erinevalt pangakontodel hoitavast arveldusrahast. Kuidas inimestel läbi aegade enda käes hoitud ja võõraste eest varjule pandud rahaga on läinud, kinnitavad meile igast ajastust pärinevad aardeleiud, mida tänaseni maast ja majadest välja tuleb. Ainus seletus igale aardele on see, et selle mõne lävepaku või laia kivi alla peitnu lõpetas halvasti, tapeti või suri mõne taudi käes, enne kui jõudis kellelegi lähedasele peidukoha teatavaks teha. Seega võib öelda, et sularaha viidi väga pikaks ajaks käibest välja (maa sisse) ja sedakaudu põhjustas kehvemat elujärge selle raha võimalikele pärijatele.

Sularaha teine nimi on usalduse või ka kujutlusvõime puudus. Viimasega on nii, et hoolimata inimeste võimest raha abil korraldatavate ühiskondlike suhetega enam-vähem toime tulla, pärineb nii mõnegi arusaam pangast lapsepõlves nähtud Disney koomiksist, kus onu Robert oma suures varakambris kullavanne võtmas käis. Aga kuidas saaks pank kellelegi üldse laenu anda, kui iga sinna hoiustatud münt peaks kogu aeg seifis seisma?

Teisalt aga ei kujuta nii mõnigi ette, et kui mistahes majandusliku tehingu puhul ei toimu mingi sümboleseme (kokkuleppelise väärtusega rahapaber, näiteks) füüsilist üleandmist, siis oleks see justkui midagi ebakindlat. Maagiliste rituaalidega argielu toimingute kinnitamine ei näe just välja kui modernse teadmistepõhise ühiskonna käitumismudel.

Väikest argist vandenõu näevad sularahafännid nii selles, et arvestatav osa Eesti pangandusest kuulub välismaistele omanikele, kelle peas pole muud mõtet kui oma klientidest viimne veri kiiresti välja imeda. Veider, aga näiteks rootslastele kuuluvates lautades ei sure lehmad juba kolmandal päeval liiglüpsmise kätte. Ei, neid hooldatakse ja hoitakse hästi ja miks peaks see teisiti olema kaubanduses, vabrikutes või pankades?

Asjaolu, et pangad on kontorivõrku koomale tõmmanud inimtühjaks jäänud ja hääbuvates piirkondades ning julgustavad inimesi kaasas käima tehnoloogilise arenguga, viitab just vastutustundlikule ja säästavale majandamisele, mis on kasuks nii pangale kui tema klientidele, mitte vastupidi.

Elektroonilise panganduse mittekasutajad netikommentaariumis räägivad küll sellest, kuidas pangad arvelduste pealt röövkasumeid teenivad, kuid samas kuuluvad pahatihti mõistusevastase kiirlaenu võtjate kategooriasse. Võimalik, et panganduses nagu mistahes ettevõtluse alal on vaja seada mingid tegevuspiirid, et suur väiksemale liiga ei saaks teha, kuid selleks peame üleval seadusandjat, mitte muinasjutumaailma.

 

Sularahatuses on tulevik

Mõne arvates tekitab sularaha olemasolu viimase privaatsuse kantsi totaalses jälgimisühiskonnas. Kuni raha pole saadud ebaseaduslikul teel, pole kellelgi tema olemasolu eriti mõtet varjata. Ühiskonnas ei ole ju probleem see, et kellelegi on raha, vaid ikka see, et mõnel pole.

Kui lähisuhted kõrvale jätta, tekib sularaha inimese kätte ainult siis, kui ta seda pangaautomaadist välja võtab või kui ta on oma konkreetset kaupa-teenust müüv üksikettevõtja (ja viimaseid on vähe). Automaatidest välja võetud raha aga koguneb kiiresti uuesti ettevõtete kätte, kes selle uuesti panka viivad. Aina vähemaks jääb kohti, kus ei saa sularahata arveldada, ning kasvab nende hulk, mille ärimudel üldse sularaha välistab (netikaubandus näiteks). Selle tagajärjel hakkavad üldnormi kõrval aina kahtlasemate hälvikutena tunduma need, kes uut, odavamat ja turvalisemat arveldamiskorda kardavad või põlgavad.

Üldnormist kõrvale kaldumisel on kaks peamist põhjust: lausrumalus või ebaseaduslik tegevus. Pahe ja probleemide allikana ei erine sularaha suurt tubakast või alkoholist, mille kasutamist ühiskond igast servast aina piirab. Ja pahedega peab ju võitlema, mitte neid imetlema või nendega leppima. Eesti võiks püüda saada esimeseks sularahavabaks riigiks kui mitte maailmas, siis vähemasti Euroopas. See oleks kooskõlas me üldise arenguvaimuga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee