Kommentaar

Kuido Merits | Tagasi tulevikku: 20 aastat hiljem (2)

Kuido Merits, kolumnist, 16. oktoober 2015, 16:33
 TEET MALSROOS
Mihkel Muti iseseisvuseelset õhustikku kirjeldavas raamatus „Pingviin ja raisakass“ (1992) domineerisid peategelase Effi fantaasiates kaks pildirida: „Esiteks: tulevikus on kõik kohad täis väikesi poekesi, mis kaubakuhja all ägisevad, ning igal pool asuvad rätsepa-, kingsepa- ja muud töökojakesed…Teisalt pidid tulevases Eesti vabariigis tingimata olema pikad valgustatud tunnelid, ülikiired rongid, pilvelõhkujad ja autotelefonid ning võõra nahavärviga tänavapühkijad“.

Kas pole need nägemused sama hästi kui täitunud, vaid kojameeste nahavärvus välja arvata?  Sellest, et kapitalism on nutikatele ja osavatele, saavad aru isegi lollid, üldine võrdsus pole siin võimalik. Kui ei saanud õigel ajal jalga maha, siis nüüd ime käppa!

Küll aga võime kodanikena rõõmustada selle üle, et oleme oma eelkäijatele iseseisvuse kestuse osas ära pannud. Ent tõsised väljakutsed seisavad ukse ees ja olemasolev rahvuslik karma toob esile kõiksugu mullistusi. Kellelgi hakkas häbi olla eestlane, ühed vihkavad midagi või kedagi, teised vihastavad esimeste vihakõne peale; paljud on lihtsalt mures, olgu nad siis jõukad või mitte. 

Kuna Eesti hetkereaalsus näib täit rõõmu pakkuvat vähestele, siis on loomulik, et löövad õilmitsema uued tuleviku-Eesti unelmaid.

           

 

„Praegune Eesti erineb täiesti sellest riigist, mida tundsid mu vanemad või mina: ta on noorte inimeste riik ja noorte inimeste jaoks“, leiab Kristi Kultas-Ilyinsky (sündinud 1939), kuulsa Kultase kohviku omaniku tütar oma eluloojutustuses (2008). Tema põlvkonna inimesed Eestis võivad ehk paremal juhul tunda rõõmu tublide laste või lastelaste üle ja leppida oma kasina pensioni kui paratamatusega. Varakeskealised võivad ehk veel lootusi heietada – järsku järgneb kriisidele lõpuks tõus ja nende eluloojang lookleb sujuvamaks. Mis sellest, et esialgu pole tulevasest õitsengust vähimatki märki, vastupidi – igavates põhjamaadeski käärib ja sealne heaoluühiskond mureneb, sest Nokia on surnud. 

Eks viimastel aastatel ole eri foorumitel kõlanud hulk õigeid mõtteid ühes Eesti olukorra karmi kirjeldusega ja sünge ennustusega, kuidas kõik läheb halvemaks, kui ei hakata kohe midagi tegema. Siin tuleb nõustada Andrei Hvostoviga, kes märkinud, et niipea kui diskussioonis saabub hetk rääkida konkreetsetest lahendustest, kukub kogu arutlus iga kord susinal kokku. 
Selles, et praegune valitsuskoalitsioon oleks suuteline – sel neliaastakul või hiljem – mõõdetavaid eesmärke või ammuseid unistusi ellu viima, ei usu küllap nende toetajadki, rääkimata asjaosalistest endist. Teadagi, poliitika on kompromisside kunst, kus lihtsaid lahendusi pole, saadagu ometi aru!

Nõnda ei ole suurparteides valitsevate dogmaatiliste hoiakute tõttu vähimatki kasu ka erakondadesse astuvatest armastatud kultuuritegelastest või teleajakirjanikest, kes peaks justkui värskust tekitama. Keerulised poliitilised seosed ning sunnitud otsused halva ja veel halvema vahel veavad loovinimesi ja isemõtlejad tundmatusse sohu, võtame kas või Singer-Vingeri mehed, Maire Aunastest rääkimata.

Sisemise tsensuuri vohamise tõttu olekski hädavajalik omada poliitikas kartmatut idealismi, sellist, mis toetub loomulikele väärtustele ja on samas avatult tulevikku suunatud. Poleks me ju ilma õilsate ideaalideta ei iseseisvunud ega taasiseseisvunud, samuti saavutanud omi ihaldatud välispoliitilisi eesmärke. 

Paraku pole lähipoliitikas pea mingisuguseid alternatiive ja korruptsioon ei morjenda tavavalijat järgmiselgi valimistel. Suurt pilti ei muuda valitsuspartei pagulasteemaga vassimisega kaasnev paratamatu EKRE tõus või ka Keskerakonna suure juhi etendus, mille lõpus truppi ootab laialivalgumine.

Kirjanik Indrek Hargla võrdleb oma blogis Eesti elu maskiballiga, kus meie reaalsustaju kaotanud esindajad ja poliitikategelased kujutavad Eestist järjekindlalt põhjala riiki ühes  eduka majanduse, edukalt integreeritud rõõmsate muulaste ja kiire majanduskasvuga. Ida-Euroopa riigi tegelikest hädadest hoolimata ei võeta maske maha ka rääkides enda rahvaga, kuna oma koomuskit ongi hakatud tõemeeli uskuma.

Kui ladvikul peaks siiski õnnestuma rollist välja tulla, siis võiks pigem end võrrelda Lätiga, kellega võistleme ühes kaalukategoorias. Lätlane ei arva enam nagu varem, et Eestis on kõik parem. Lätis on küll hetkel vähem seksikad liidrid, kuid suurem tootlikkus, paljude arvates paremad maksud ja poodides enamasti madalamad hinnad. Iga seal käinud eestlane peab tunnistama, et toitki on peaaegu kõikjal maitsvam ja õllesortiment laiem. Ja Ieva ei pruugi olla vähem kaunis ja haritud kui Eeva. 

 

Milline on ideaalne ühiskond?

 

Mõtet on pigem mõelda pikemas perspektiivis, näiteks unistada üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast, nagu seda tehti seekordsel Paide arvamusfestivalil – nii erakondade esimeeste kui ka ärksate aktivistide tasemel. Seal keskenduti üksnes positiivsele, pannes kokku tuleviku mosaiigikillud ja kirja läksid soovmõttelised märksõnad: Eestis on rohkem rahvast ja riik püsib, keel ja kultuur on säilinud, elukvaliteet on parem, inimene on väärtustatud, ollakse avatud ja salliv ning oma ökoloogilise ja kogukondliku elamise viisiga on Eesti elamise mudel tervele maailmale.

Sarnaselt zen-ugriliku Mikitaga distantseerib end Eesti riigist ka linnaruumi jumaldav nihilist Kaur Kender, kuna „me jääme kirjutama eesti keeles, ükskõik mis riigiga juhtuks“. Birk Rohelend aga leiab, et oleme vaid kindlustanud oma positsiooni maakaardil, riiki nagu pole veel olnudki. Ta räägib lõpmatust pohmakast, mis on järgnenud rõõmsale riigi taasloomisele.

Väljapääsuks on muidugi armastus. Seda kultiveerib Anna-Maria Penu – armasta, siis tuleb ka töö. Armastuse nimel tuleb hüljata meid teistega vastandav individuaalsus, metsik konkurents ja alati kasusaamise eesmärgil tegutsemine.

Siia ritta haakub kenasti teatrimehe Peeter Jalakase aastatetagune üleskutse, et meil tuleb kohe keskenduda sellele, mis on meie riigi ainus õigustus – et siin elaksid maailma kõige õnnelikumad inimesed. Kuid temalgi ei saanud olla vastust, milline institutsioon peaks selle õnne saavutamise ellu viima ja mil moel?

Olemegi ringiga tagasi, kus käegakatsutavaid lahendusi ei paista – ons lahenduseks kaos? Jääb alles soov end – maksku mis maksab – tunda ühiskonna väärika liikmena, mis polegi võimatu, kui väga püüda.

Millest võiks täna unistada too tegelane Eff, ausapoolne kohanemisraskustega haritlane? Meil on Tallinna–Tartu kiirtee, Saaremaal sild, Helsingi tunnel ja Berliini rong. Linnades on noorsugu põnevalt kirjut värvi nagu mõne metropoli metroos. Nutitelefonid on nurka visatud, loetakse eestikeelset kirjasõna – igaüks teostab Eestis end parimal viisil.

2 KOMMENTAARI

o
ok 17. oktoober 2015, 19:54
aga see polnud tulevikunägemus vaid lähivälismaa kirjeldamine
m
mart. 17. oktoober 2015, 17:17
Kurb ja masendust tekitav lugu.Kahjuks on see kôik ôige.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee