Kommentaar

Vitali Belobrovtsev | ETV+ tahab lennata, aga mitte eriti kõrgelt (6)

Vitali Belobrovtsev, Tallinna ülikooli ajakirjanduse õppejõud, 15. oktoober 2015, 17:18
Põhimõtteliselt on Hagi Šeinil õigus – tõsisem telekäsitlus ei paku Eesti avalikkusele erilist huvi ja on rohkem olnud asjaosaliste omavaheline asi. Ei tea, kui kauaks jätkub siis avalikkuse tähelepanu telemaastiku uuele tulijale ETV+. Siiamaani on temale pühendatud päris palju ruumi ajalehtedes ja eetriaega nii eesti kui ka vene meedias.

 

Kes on sihtrühm?

 

Sellele vaatamata on endiselt õhus peamine küsimus – kellele ja kuidas teha ning lause esimene pool on tähtsam kui teine, sest vastusest sellele sõltub kõik edasine. Tänaseks on tekkinud paradoksaalne situatsioon, kus vene kanalil on eesti vaatajaid hulga rohkem kui vene omi. Miks see nii on? Minu meelest on eesti televaatajad veidi väsinud mõnedest tuttavatest saatejuhtidest ETV ekraanil ja uued näod, kes vähemalt püüavad olla energilised ja rõõmsameelsed, on eestlastele sümpaatsed. Nad vähemalt ei alusta saadet sellise näoga, justkui vaataja ette astutaks otse matustelt. Muidugi tuleneb paljude huvi uue kanali vastu ka pelgalt inimlikust uudishimust ja parimal juhul ei sega siinjuures ka halva kvaliteediga sünkroontõlge.

Hoopis teine lugu on aga vene vaatajaskonnaga.  ETV+ peatoimetaja Darja Saar märkis õigesti, et vene kanali teemaga ei ole tegeldud 25 aastat, sest seda pole osatud ega tahetud teha. Seega pakutakse venelastele toodet, mille “parim enne” on juba vähemalt kakskümmend aastat möödas. Teine tähtis aspekt on, et kanali juhtidel pole minu meeles õrna aimugi, kes on kanali sihtrühm. See on seletatav sellega, et Ainar Ruussaar rahvusringhäälingu juhatusest ei tunne vene vaatajaid üldse ning Darja Saar on töötanud peamiselt noorteprojektidega ja tal pole ajakirjanduslikku haridust, televisioonikogemusest rääkimata. Seda enam, et just noored inimesed, kellega peatoimetaja olevat tegelnud, ei vaata eesti venekeelset kanalit ega telekat üldse.

Pärast esimest nädalat teatas Ainar Ruussaar, et ETV+ on juba päris palju saavutanud: kanalist kirjutavad kõik maailma väljaanded ja räägivad kõik Euroopa diplomaadid. On tore, kui kõik kirjutavad ja räägivad, aga sihtauditoorium pidi tegelikult olema veidi teistsugune.

 

Huvitav, aga vastuoluline

 

Iseenesest on kanali loomine ja käigus hoidmine suur saavutus. Pealegi elustas see veidi kohalikku venekeelset soostunud meediamaastikku. Uued teleajakirjanikud annavad kanali edu nimel endast parima, kuid nagu ikka – tiimis leidub alati ka mängijaid, kes hoolivad rohkem enese eksponeerimisest kui saate sisust.

See poleks kuigi suur patt, kui see ei satuks vastuollu kanali eksisteerimise eesmärgiga. Siin võib kõrvutada kahte erisugust arvamusavaldust. Üks tsitaat pärineb Kanal 2 juhilt Urmas Orult: „Mida publik armastab, seda tuleb talle anda, niikaua kuni huvi püsib”. Teine pärineb aga ETV+ meelelahutussaate „Sinu õhtu“ juhilt Anna Sapronenkolt: „Me (saatejuhid) üritame kutsuda saatesse ainult neid inimesi ning valgustame ainult sellised teemasid, mis huvitavad esmajärjekorras meid (saatejuhte).” Seega sai saade vene vaatajaskonna seas endale nimetuse междусобойчик, eesti keeles “omavaheline (omasemuline) koosviibimine”.

Hoopis teist laadi on saade “Noateral” („На острие“), mille saatejuht on Olesja Lagašina ja mida reklaamitakse kui iganädalast analüütilist saadet. Tegelikult sarnaneb see formaadilt pigem portreeintervjuule, kus saatejuht  küsitleb oma külalist päris tempokalt ja avab sellega meile uue persooni. Kuigi saade on huvitav, sobiks see pigem raadiosse ja seda analüütiliseks nimetada pole siiski võimalik.

Esisaatesse oli kutsutud Eesti vene ajakirjanduse enfant terrible Margarita Kornõševa ja saade oli huvitav, sest saatejuht võimaldas oponendil öelda kõik, mida too arvas kapo tööst seoses Eston Kohveri juhtumiga. Teine saatekülaline poliitpõgenik Andrei Kuzitškin oli omal moel samuti intrigeeriv. Eriti huvitav oli seik, kus saatejuht süüdistas poliitpõgenikku valeandmete levitamises. Nimelt väitis mees, et inimesed, kes Tallinna ülikoolis vene tudengitele ajakirjandust õpetavad, on väga suure Vene saatkonna surve all. Selle puhul võib „õnnitleda“ Mart Raudsaart, Priit Hõbemägi, võib-olla isegi Barbi Pilvret. Saatejuhi mitmekordsetele palvetele esitada fakte või nimetada konkreetseid inimesi, kes talle sellise informatsiooni edastasid, vaikis vestluskaaslane nagu vene partisan sakslaste ülekuulamisel.

 

Kanal üksi ei täida eesmärki

 

Kanali plussiks on ajakirjanike püüdlused olla atraktiivsed ja teha tempokat saadet, aga esialgu pidurdab neid vähene kogemus, mis on ületatav, aga toimetajate-režissööride ebaprofessionaalsusest ülesaamine on märksa raskem ülesanne. Samuti tuleks olla tähelepanelikum sarjade ja filmide valikuga – ei ole ju mõtet näidata ETV+is filme, mis muudel kanalitel jooksid juba kolm ja enam aastat tagasi.

Enamgi veel – haridusministeerium soovib ka vene põhikoolid eestikeelsele õppele üle viia. Ja niikaua, kuni iga üksik ülesanne on meil tähtsam kui terviklik protsess, jäämegi oma liiva(riigi)kasti, kus igale lapsele on tähtis vaid tema mängukann. Aga televisioon suudaks ühiskonna lõimumiseks tegelikult rohkemat teha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee