Kommentaar

Peeter Olesk | Sool-leib võõras köögis (3)

Peeter Olesk, Tähtvere mõisas 10. oktoobril 2015 , 14. oktoober 2015, 16:38
Foto: ALDO LUUD
Anneli Ammas on avaldanud 10. oktoobri „Postimehes“ pisut kentsaka artikli pealkirjaga „Sool, leib ja sõbralik tere“. See on intervjuu Eestis töötava soomlanna Pia Ruotsalaga, teemaks võõraste vastuvõtt Araabias ja Eestis. Kentsakas on intervjuu seepoolest, et paljud iga pererahva jaoks väga praktilised probleemid esitatakse seal imelihtsatena. Umbes nii, et kui ütled võnnuvõõrale „tere!“, siis saadki kohe vastu ka sõbra.

 

Tehing või tervitus

 

Näiteks hiinlasele (st. Hiina Rahvavabariigi kodakondsele) leiba meie mõistes, musta rukkileiba ei pakuta, sest ta ei söö seda. Hiinlase põhitoiduks on riis, mida ühe inimese kohta kulub söögikorra ajal umbes 5 dessertlusikatäit teri. Hiinlane sööb peopessa mahtuvaid kukleid, kuid mitte põhiroana, vaid kõrvale. Riisi keetmiseks kulub mõnikümmend minutit, kuklite valmistamiseks kolmveerand tundi (tingimusel, et teil on kas gaasi- või elektripliit). Kogu see aeg peate te askeldama köögis, näljasevõitu hiinlase silma all, tema ootamas, millal toit saab valmis. Ilus on, kui ta teatab teile paar päeva ette, et „nüüd ma tulen“, ent külalise vastuvõtmiseks korralikult kaetud laua taga kulub paar tundi. Kas võtate end töölt vabaks või kutsute hiinlase enese poole hilisõhtuks?

Soola pakkumine ei pärine sakslaste asualalt, ehkki Saksamaa kivisoolavarud on suured. 70 % maailma keedusoola töödeldakse kivisoolast (ülejäänu annab meri). Soola pakuti juba antiikajal ammu enne seda, kui germaanlased romaniseeriti. Sool on nimelt hea konservant, aga inimorganismis ka hädavajalik veetasakaalu hoidja, sest ta on hügroskoopne. See on põhjus, miks arstid soostuvad, kui te pärast saunalavalt lahkumist lubate endale ühe õlle. Oma sool oli/on jõukuse tunnuseks eriti alates sellest, kui sool maksustati ja soolakaubanduses kehtestati monopolid. Araabia maailmas ongi soola-leiva kinkimine mitte materiaalne vaste väljendile „tere tulemast!“, vaid tehingu sõlmimiseks ja kinnituseks kauba peale. Kas te olete valmis iga araablasega kaupa tegema? Kui olete, kas te siis pakute soola-leiba talle juba ette või alles siis, kui kaup on koos?

Ma ei ironiseeri. Soola-leiba pakutakse tõepoolest tervitusanniks, aga see eeldab pidulikkust ja üldiselt ka kõrget külalist. Olen korduvalt näinud, kuidas käis külas alati reibas Salme Masso (1909-1990), kellel oli kogu aeg kiire. Salme Masso oli ennekõike võileivakokk, üldisemalt ka ruttu-ruttu valmistatava kohvikõrvase kokk. Soola-leiba talle ei pakutud. Ta sai tassitäie või paar kanget kohvi, võib-olla ka kohvikoort ja mõne tüki purukooki. Oligi kõik ja juba oli ta ka läinud. Samamoodi käis külas laulev näitlejanna Meta Kodanipork (1904-1983). Tartus ei käinud professor Paul Ariste (1905-1990) külas igal pool, kuid ta oli ise külalislahke kas kodus või siis ülikooli vanas kohvikus. Soola-leivaga ta oma kodu uksel kedagi ei tervitanud. Toidud olid lihtsad ja ma ei teagi, et Paul Ariste oleks kunagi midagi küpsetanud.

Leib, mida pakutakse soola-leivana, peab olema küpsetatud kodus. Läbilõikelise eestlase laeks praegu on kas omatehtud lahtine pirukas itaalia moodi või seesama poest ostetuna ja soojendatuna. Või võileib Salme Masso moodi – vähemasti kolmekihiline, mida tuleb süüa järelikult noa ja kahvliga. Eesti must leib tahabki nuga, kuid idas leiba ei lõigata, vaid murtakse. Õhukesse leivapalasse saab enne, kui ta kuivama hakkab, keerata kebaabi. Võib keerata ka aedviljadest segatud salatit, isegi väiksemat kala.

Küsimus pole üldsegi selles, et te peaksite võõrale pakkuma soola-leiba, vaid selles, et teil tuleb jagada söömaaega, leiba ja leivakõrvast. Ühe külalise jagu peab teil olema kogu aeg tagavaraks. Seda nõuet ei ole kerge täita. Näiteks Mulgimaal ringi liikudes on alati kasulik võtta kaasa oma täissuitsuvorst. Seda igast poest ei osta ja naabrilt ei laena.

 

Sõprust ei osteta

 

Kuidas see sool-leib mujal käib? Kümmekond aastat elasin ma Helsingis käies ... keldris. Pererahvas hoidis seal oma raamatukogu ja mina tundsin end vabalt. Vuosaari keldril oli mitu eelist. Esiteks ei sundinud külaline keldris pererahvast üleval oma elus midagi ümber korraldama. Ma ei seganud kedagi. Teiseks oli see raamatukogu tõesti väga rikkalik ning ma sain lugeda ohtrasti Soome lähiajalugu. Olin iseenese päralt ja magasin mitte välivoodil, vaid korralikul asemel. Et mulle peaks pakutama soola-leiba – ei osanud oodata. Ühekorra ööbisin ma Stockholmis mitte keldris, vaid garaažis, jalgratas küljealuseks. Põhjus oli sama: pererahvas hoidis samas ruumis ka oma raamatukogu. See oli omane keskkond. Sõin perenaisega ühes leivas, mille peale pandi ikka kilu, mitte paljast soola.

Kuid mingem Lähis-Itta, Palestiina araablastest põgenike juurde. Telgis sa keldris magada ei saa, sest seda seal ei ole. Telgi peremehena võtad sa vastu ülimalt teise telgi peremehe, aga vaevalt sa ütled talle, et „tunne end nagu omas kodus“. Araablase kodu on – ja see osa on Anneli Ammase tehtud intervjuus üllatavalt ka tõelähedane -  põhimõtteliselt teistsugune kui kaasaegses Eestis, kus perekonniti täies lastis enam külas ei käida, sest üks elab seal, teine teal. Meil on lihtsam saada sõbraks kohvikus kui kodus. Kohvikusse ei minda aga, sool-leib kandikul. Sool-leib on avanss. Sõprust ei osteta ära ega ette. Sõprus teenitakse välja. See vahe annab soolale-leivale hoopis uue tähenduse. Soola pakub see, kellel pole oma rikkusest kahju, leiba see, kes ei häbene oma kätega valmistatud igapäevast leiba.

See on sootuks muud kui Anneli Ammase soovitus „tehke rõõmus nägu ja olge viisakad ja vastutulelikud“.

3 KOMMENTAARI

r
reede 15. oktoober 2015, 14:54
Pole midagi teha kui ajakirjanikul õpiaeg kasinaks jäi
s
saksa teles 15. oktoober 2015, 07:12
käib arulage ajuloputus - pool eetriajast on mustad ekraanil,neile kingitakse ühepereelamuid,pannakse elama 5 tärni hotellidesse,kantakse kätel.......................
Loe kõiki (3)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee