Einar Ellermaa, elutark.ee toimetaja 9. oktoober 2015 19:11
Tundub, et Eesti kõige suurem probleem on see, et mõni riigikogu liige on liisinud endale väga kalli auto. See on üks peateemasid juba mitu nädalat.

Kui te kõnnite mööda äärelinna tänavat ja ühe maja värava ette on pandud kuhi õunu, kas te mõtlete, et majaomanik ootab teid enda juurde küsima, mis õunad maksavad? Või mõtlete, et sealt võib neid tasuta võtta? Mina saaks küll nii aru, et sealt võib neid õunu tasuta võtta. Samamoodi on ka parlamendiliikmete kuluhüvitistega.

Riigikogu liikme palk on 3475 eurot kuus ja 1042,50 euro eest võib ta nõuda tööga seotud kulude hüvitamist. Edasi on juba lastetoa küsimus, kas kulutatakse ära maksimum ja liisitakse seejuures ka kallis auto või kulutatakse nii palju, kui hädapärast vaja on. Sama lugu on ka õunakuhjaga: kas keegi võtab kõik õunad kaasa ja üritab rahaks teha või võetakse nii palju, kui süüa jõutakse.

 

Palju aega lausete väljamõtlemiseks

Selle teema juures ei ole veider mitte see, et mõned riigikogu liikmed käivad kuluhüvitisteks arvestatud raha eest restoranides valijatega kohtumas ja liisivad hirmkalleid autosid. Veider on see, et iga kord tuleb asjaosalistele üllatusena, et ajakirjanikud selle kohta küsima hakkavad. See meedia tohutu uudishimu ei ole aga üllatus, vaid seaduspära, sest selle raha kasutamise info on riigikogu enda otsuse järgi avalik. Seega on parlamendiliikmetel väga kaua aega põhjendusi välja mõelda ja kui ise ei suuda mõelda, siis tellida need laused sellesama kuluhüvitise eest mõnelt PR-tegelaselt.

Näiteks Edgar Savisaar pakub viimasel ajal uskumatult head eeskuju, kuidas teha huumorit, kui oled täbaras olukorras ja pead end õigustama. Kujutage ette, kui Tanel Talve oleks vastanud iga küsimuse peale, mis noris tema kastiga maasturi Dodge Ram 1500 Sport Crew liisimise peale: „Ma olen puhas nagu prillikivi!" Ja teinud näppudega V-märgi. Või oleks hoopis nutuse näoga selgitanud, kuidas ta ükskord pool päeva üksinda külateel võitles, et autot lumehangest liikuma saada, ja siis otsustas, et alla Dodge Rami lihtsalt enam ei lepi. Aga tema, nagu ka Mercedese maasturi liisinud Kersti Sarapuu, jooksid lati alt läbi ja ütlesid, et väiksema autoga ei pääse valijate juurde. Kuidas need valijad siis ise koju saavad, kui nad ei suuda nii võimsat autot osta? Nii jäi mulje, et nende valijad on eelneva sissisõja ootuses juba sügavale karulaande varjunud ja ootavad seal parlamendi liikmeid endiga kohtuma. Ja Stalnuhhini eest läheb siis tema naine.

 

See on lastetoa, mitte raha küsimus

Mõne riigikogu liikme kalli autoga on nüüd tegeldud juba mitu nädalat. On kulunud uskumatu hulk poliitikute ja ajakirjanike töötunde. Samas võivad rahulikult hingata need, kes kulutavad ära kogu raha ehk 1042,50 eurot, aga ei liisi kallist autot. Ja näiteks valitsuse liikmete ja tippametnike kuluhüvitised ei ole avalikud ja nendega pole ka mingit probleemi.

Jah, ei ole ilus olla nii nahaalne, aga see on eelkõige lastetoa küsimus ja ühiskonnale antava eeskuju küsimus, mitte raha küsimus.

Kujutan ette, kuidas lähevad nüüd käed rusikasse inimesel, kes peab söögi arvelt kokku hoidma, et autot remontida. Ja õigusega. Nemad kulutavad auto liisimiseks 500 eurot kuus, aga mina ei jõua üldse autot liisida, mõtleb ta. See on see, mis läheb hinge ja paneb mõtlema, et seda raha saab mujal kasutada. Mulje, et mis selle raha eest kõik saaks, kui see riigikogu liikmetelt ära võtta, on paraku vale. Aus vastus on see, et peaaegu mitte midagi ei saa selle raha eest.

Vaatame, millise koha need kulud ja üldse riigikogu riigieelarves hõivab. Riigikogule esitatud eelnõu järgi on järgmise aasta riigieelarve kulud 8,9 miljardit eurot. Need kasvavad 2015. aastaga võrreldes 358 miljonit eurot ehk 4,2 protsenti. Suuremad lisakulud võrreldes eelmise aastaga on riiklik pension (pluss 88,9 miljonit eurot), ravikindlustus (pluss 51,8 miljonit eurot), kaitsekulud (pluss 37,1 miljonit eurot), teedeehitus (pluss 21 miljonit eurot), idapiiri kindlustamine (pluss 20 miljonit eurot), peretoetuste kasv (pluss 16,1 miljonit eurot) ja vanemahüvitiste kasv (pluss 10,5 miljonit eurot).

 

Riigikogu pidamine ei ole kallis

Riigikogu kogukulu aastas on 22,7 miljonit eurot, kusjuures 10 miljonit sellest läheb riigikogu kantseleile. See on umbes sama raha, kui palju kulub ainuüksi idapiiri kindlustamiseks.

Samas on sotsiaalministeeriumi eelarve oma sotsiaaltoetuste ja pensionitega 3,59 miljardit eurot ehk 41,8% riigieelarvest. Tänavu oli see veel 39,8%.

Riigikogu peale kulub tänavu riigieelarvest 0,30%, tuleval aastal 0,26%. Kui te saate pere peale palka näiteks 1000 eurot kätte, siis 0,3% sellest on kolm eurot. Kui palju aega te perekonnas kulutate arupidamisele selle üle, kuidas seda kolme eurot ratsionaalsemalt kulutada või pool eurot kokku hoida? Kui toidu peale läheb kolmsada eurot, elamiskuludeks ka kolmsada ja meelelahutuseks näiteks 100 eurot kuus, kas peaks keelama isal laupäeva õhtuks euro eest saunaõlut osta? Kui me võtame aga ainult kuluhüvitised, siis nende peale kulub 1,26 miljonit eurot, mis on peaaegu 20 korda vähem kui kolm eurot ehk umbes 15 senti. 1000eurose eelarvega pere puhul käib jutt 15 sendi kulutamisest.

Mõne riigikogu liikme nahaalsus ei ole ilus, aga see ei ole mingi riiklik probleem. Riigi alustalad ei võngu, kui keegi ühe samba küljest liivatera välja kangutab.

Kuluhüvitistesse takerdumine hägustab tõelised probleemid. Me jääme iga aastaga enam oma sotsiaalkulude vangi. Riigiasutused ja ka riigikogu peavad rohkem panustama sellise keskkonna loomisse, mis aitaks ettevõtetel efektiivsemalt töötada, rohkem teenida ja kus tekiks uusi ettevõtteid. Kui ettevõtetel läheks palju paremini kui praegu, siis väheneks riigikogu osa eelarves 0,26 protsendist veelgi väiksemaks.