Kommentaar

Toomas Alatalu | Kas Moskva lahendabki Süüria konflikti? (28)

Toomas Alatalu, vaatleja, 8. oktoober 2015 19:05
Toomas AlataluFoto: Mati Hiis
Lähis-Idas aetakse asju kas vindudes või suurelt. Mis teha, kui Lähis-Idas on mängus kümmekonna suurriigi ja keskmise kaliibriga tegijate mitmesugused huvid. 

Vindumine tähendab status quo püsimist, ehkki jõudude vahekord võib olla peaaegu talumatult kaldus, kuid võib minna aastaid nii, et selle juures ei juhtugi midagi tõsist. Ööpäev hiljem aga ei jõua konflikte kokku lugedagi ja ei saa arugi, kust kõik pihta algas.

Moskva astus mängu 

Kõiki osapooli rahuldanud kokkulepe sõlmiti Iraaniga 14. juulil, ent sellega ei tahtnud kuidagi päri olla USA vabariiklik partei, kes oma Valge Maja kontrollimise aastatel oli Iraanist teinud – tõsi, seda kahasse Iisraeli ladvikuga – kurjuse peasümboli. Muu maailm arvas teisiti, ent oli sunnitud veel 60 päeva ootama – kas USA Kongressi kontrollivad vabariiklased suudavad lepet nurjata. Ei suutnud – aeg sai ümber 17. septembril, ent selleks ajaks oli augustis kõlanud ametlik teade „võtame vastu 800 000 sõjapõgenikku" liikuma läinud ja Euroopasse jõuga sissemurdnud mass viinud maailma tähelepanu sinna. Euroopas toimuva varjus ei tahetud või ei soovitud märgata täiesti päevapealt toimunud suurte ümberrivistumist Lähis-ja Kesk-Idas, mis on praeguseks loonud täiesti uue olukorra kogu maailmale.

Piirkonna suurima šiiitliku riigi Iraani tagasipöördumine suurte ühislaua taha avas täiesti uue perspektiivi šiiitidele kui tervikule konfliktis, mille oli sünnitanud USA eelmise presidendi George Bushi 2003. aasta avantüür kõrvaldamaks sunniitlik režiim naftarikkas Iraagis, asendades selle šiiitide omaga.

Kuigi sünnitati üks lääne toetatud "õigete" šiiitide võimukeskus "valede" šiiitide – Süüria Assad, Liibanoni Hezbollah, Jeemeni presidendid 1962–2014, Bahreini opositsioon – kõrvale, läks see algatajatele kalliks maksma. Iraagis kõigest ilma jäetud sunnid ei tunnistanud end kaotajaks, jätkasid vastupanu ja just nende baasil tekkis 29. juunil 2014 Islamikalifaat ehk kurikuulus ISIL, mis sai lisajõudu kõigist kodusõdadest ja näitas, et äärmussunniidid ületavad oma julmuses ja tegudes kõik seni äärmusšiiitide kohta teada olnu.

Ei-tea-kus-tekkinud-plaan kasutada kalifaadisõdureid Süüria kodu- ja ususõjas Assadi kukutamiseks osutus samuti avantüüriks ja tõi kaasa ettenägematud arengud. Tõsiseimaks märguandeks vale mängu tulemustest sai 25. septembri uudis Venemaa, Iraani, Iraagi ja Süüria kontaktgrupi loomisest Bagdadis vahetamaks infot ISILi vastases võitluses. Praktiliselt tähendas see seda, et Moskva (mille enda muslimitest alamad on enamikus sunniidid) oli enda peale võtnud šiiitlike režiimide teatud ühistegevuse koordineerimise.

Sellele eelnenust on tähtsaim Venemaa sõjalennukite saabumine Süüriasse 18.–19. septembril, mis üllatas läänt mitte ainult lendurite-tehnikute kohaleilmumise pärast, vaid pigem seetõttu, et toimus ootamatust suunast – üle Iraani. Just see oli taustaks USA ja Venemaa kaitseministrite esimesele Iraaniga-venitamise-järgsele telefonikõnele 18. septembril.

Uuele olukorrale reageeris esimesena Iisraeli peaminister Netanyahu, kuid Putini sõnumid temaga kohtumisel olid mitmeti tõlgendatavad. 22. septembril oli Putini palge ees juba Palestiina juht Abbas ja päev hiljem Türgi president Erdogan, kes ärritab Kremlit oma jätkuva toetusega Krimmi tatarlastele. Järgnes Putini tulin-hoiatasin-läksin-väisang New Yorki 28. septembril ja kohtumine Obamaga, mille kohta antud infost sai selgeks, et USA pakkus Moskvale Süüria konflikti lahendamises kohta n-ö (uustulnuka) Iraani "kõrval", ent ei enamat. Möödus vähem kui 48 tundi ja algas Kremli "rahvusvahelise õigusele tuginev" soolo – Süüria valitsuse palvel andis Venemaa Föderatsiooninõukogu presidendile õiguse Vene (õhu)vägede kasutamiseks Süürias, mis ka kohe käiku läks. Seda Kremli kinnituste saatel – vaadake, USA, Austraalia ja Prantsusmaa teevad seda seaduslikult valitsuselt luba küsimata, aga meie – ametlikult!

Mõistagi lähtus Putini otsus sellest, et 2. oktoobril oli Pariisis tulemas kokkusaamine Saksa kantsleri ja Prantsuse presidendiga ja ettenähtud Ukraina kriisi lahendamisel (koos president Porošenkoga) tuligi taanduda Süüria olukorra arutamise ees. Raske öelda, mida arvasid Merkel ja Hollande Putini käitumisest. 

Moskva toobki lahenduse? 

Arvata võib, et nende hinnang oli sama ebalev kui Euroopa Liidu käitumine kogu Ukraina kriisi päevil. Igal juhul pani Kreml viis päeva hiljem pingeid kamaluga juurde, tulistades 7. oktoobril Kaspia merel olnud laevadest saadetud tiibrakettidega ISILi objekte Süürias.

Kuna see oli Putini sünnipäev, tegi Kremli propagandamasin sellest suure šõu, ent ajaloost on lihtne leida paralleeli – 20.08.1998 purustasid Araabia meres olnud USA laevadelt 66 tiibraketti Osama bin Ladeni pesapaiga Hostis (Afganistan), kust peremees oli paar tundi varem lahkunud.

Selge see, et Venemaa üritab end jõuga Süüria sõja lahendajate ringi murda, ent teisedki kipuvad ajama pigem oma asja. Eriti küsitavalt Pariis, sest just tema sõjalennukite ootamatu rünnak Süürias andis Kremlile värske ettekäände. Tagatipuks aga ilmnes, et Putin kuulis Hollande'i suust seda, mida too polevatki öelnud.

Samas pole Süüria ainuke teravnenud konflikt seal – 8. oktoobril pidi Iisraeli peaminister Netanyahu olema Berliinis, kuid visiit tühistati tulenevalt olukorra järsust teravnemisest Iisraelis-Palestiinas. See oli ette teada asi, sest ÜRO Peaassambleel esinenud Abbas teatas üheselt, et Palestiina lipu heiskamisest (mida USA riigisekretär eiras) ei piisa ja jättis alamatele vabad käed. Netanyahu pühendas pea kogu oma kõne (minut pikem, kui see oli Obamal) Iraani tuumalepingu tõrvamiseks, mis peaks nagu olema üleskutse USA vabariiklastele – jätkake vanas vaimus ja tühistage see leping.

Valge Maja kordas eitavat suhtumist Moskva omaalgatuslikesse operatsioonidesse Süürias, kuid ühtlasi kinnitas info vahetamist Moskvaga vältimaks n-ö omade kokkupõrkamist Süüria õhuruumis. Pole välistatud, et Moskva suurendab oma sõjalist kohalolekut ka Iraagis (sealne valitsus ostis veel mullu Venemaalt sõjalennukeid), ent kui Assadi armee alanud pealetung ISILi vastu peaks osutuma edukaks (ja tagab Assadi jäämise võimule kuni valimiste korraldamiseni), võib üsna ruttu tekkida seis, mis tegelikult rahuldab kõiki suurriike.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee