Oletame, et majanduspõgenikud saadetakse tagasi. Osa jääb aga ikka Euroopasse. Mis nendest saab ja kuidas nendega tegelema hakatakse? Võimalikult selgeid ja konkreetseid vastuseid tahaksid saada mitte ainult nende omavalitsuste elanikud, kuhu pagulasi paigutada tahetakse. Kuni vastuseid pole, tuleb kas väsimatult küsimusi küsida (nagu seda eile tegi sotsioloog Ülo Vooglaid avalikus kirjas siseminister Hanno Pevkurile) või siis EKRE kombel postitada 530 000 kirja, et kutsuda Eesti elanikke üles nõudma immigratsiooni teemal rahvahääletust. Mõlemal juhul peame möönma valitsuse puudulikku kommunikatsiooni ja vähe veenvat selgitustööd. Ei saa öelda, et teema vastu puudub huvi: kohtumistele AS Hoolekandeteenuste esindajatega, kes pagulaskeskusele uusi ruume otsivad, koguneb hulgi murelikke kohalikke. Kas aga need arutelud ongi kogu dialoog rahvaga? Eriti kui kohalike murest ja kriitilisest hoiakust võib ka aru saada: kes tahaks võõraid probleeme oma õuele? Ja ka AS Hoolekandeteenused peab pagulased ometi kuhugi elama paigutama.
Kuigi mujalt Euroopast pärit uudised sellest, kuidas kohalikke elanikke ja firmasid tõstetakse tänavale, et uutele tulijatele ruumi teha, leiavad meedias tihti teenimatut võimendust, võib valitsus korraliku kommunikatsiooni puudumisel ning läbimõtlematult tegutsedes kergesti jätta mulje, et põgenikud on neile tähtsamad kui oma rahvas. Kas see on aga nende ja meie kõigi ühine soov ja tahe?
18 KOMMENTAARI