Kommentaar

Heljo Pikhof | 200-eurone palgalisa õpetajatele pole kulutus, vaid on investeering tulevikku  (24)

Heljo Pikhof, riigikogu õiguskomisjoni esimees, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, 5. oktoober 2015, 18:45
Heljo Pikhof Erakogu
Vana tõde on, et kui õpetaja ei taha kooli minna, kui ta silm ei sära, sest ta vaevab pead eksistentsiaalsete probleemidega, siis lähevad vastutahtsi kooli ka õpilased – nood, kelle tarvis kogu suur masinavärk ju töötabki. 

Hea haridus olude kiuste 

Seega on väga tähtis, et saavutasime koalitsioonileppe uuendamise käigus partneritega kokkuleppe tõsta õpetajate palk 120 protsendini keskmisest palgast. Munitsipaalkooli õpetaja keskmine brutopalk on praegu pea üheselt võrdne käesoleva aasta esimese poolaasta Eesti keskmisega – vastavalt 1087 ja 1082 eurot. Ent kui vastutusrikas, tarkust, pühendumist ja hingejõudu nõudev on pedagoogi töö!

Nagu mullu ja muistegi, peab tavakooli õpetaja hakkama saama 30 lapsega klassis, sõltumata sellest, millised on lapsed. Väga harva on õpetajat toetamas abiõpetaja või tugiisik. Ehkki kool peaks õpilasele võimaldama psühholoogi, sotsiaalpedagoogi ja eripedagoogi abi, ei ole needsinased teenused kaugelt mitte piisavalt kättesaadavad, sest kooli pidajal, kes tugipersonali jaoks peab raha leidma, seda lihtsalt ei ole või arvab ta muude valdkondade rahastamist tähtsamaks.

Veelgi vähem oskame märgata, et meie kooli iseloomustab mitte üksnes hea haridus, vaid ka haritus; lõviosa meie koolilõpetajaid omandab teadmistele lisaks ka arusaama, et elus on esmatähtsad vaimsed ja kõlbelised väärtused. Sedagi suudavad meie pedagoogid anda – suisa valguskiirusel muutuvate olude kiuste. Iseäranis torkab see silma just võrdluses muu maailma noortega, kes on üles kasvanud igamehe-õiguse-diktatuuri (loe: ülima poliitilise korrektsuse) tingimustes.

Koolmeistri töö on läinud emotsionaalselt raskemaks: koerustükke tegevat last enam nurka hernestele põlvitama ei pane, et vähemalt ülejäänud saaksid tundi jälgida. Õpetajale vastuhaukumine, klassist minemakõndimine, muud säärased aupakkumatuse ilmingud ei ole teps mitte üksiknähud. Egas ilmaasjata kuulutatud kooliaasta algul juba kuueteistkümnendat korda välja Koolirahu kampaania. Selle aasta motoks on "Üheskasvamine", teisisõnu partnerlus. Töise ja turvalise koolitee huvides tuletati muu hulgas meelde, et lisaks laste õigusele ja kohustusele koolis käia on neil ka kohustus hästi käituda.

Koolmeistri töö on viimastel aastatel ka muudkui segasemaks muutunud, sest alates 1. septembrist 2010, kui jõustus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, on seda pea igal aastal korduvalt muudetud ja muuta üritatud, ent kõikidest kohustusliku põhihariduse kitsaskohtadest pole ikkagi üle saadud. Tegelikult ei vaja seadus mitte silumist, vaid alussätete muutmist, kinnitavad hariduseksperdid. Sest mitte kõik koolid ei tule toime erinevate vajaduste ja eeldustega laste potentsiaalile vastava õppe korraldamisega, jätkub hariduse kihistumine olenevalt pere sotsiaalmajanduslikust võimekusest  (tormijooks niinimetatud eliitkoolidele), vanematelt oodatakse raha kooli õppekavajärgse töö läbiviimiseks. 

Seitse olümpiavõitu 

Kordan julgelt üle: meie tänased õpetajad on väga head, ehkki praegusajas õpetajaks olemise hinda teab kõrvalseisja üksnes aimamisi. Hull on aga see, et meie headele koolmeistritele ei kasva peale uut põlvkonda. Alla 30-aastasi pedagooge on meie üldkoolides vaid 10 protsenti. Omaette peatükk on soolise tasakaaluga: meesõpetajaid on 14 protsenti. Vastuvõtt õpetajakoolitusse on langenud 57 protsendini viie aasta tagusest tasemest. Õpetajakoolituse läbinutest asub õpetajana tööle ainult 60 protsendi ringis noortest.

Augusti keskel tehti kokkuvõtteid programmi "Noored kooli!" tänavuaastasest saagist. Pärast suvist koolitust siirdus üle Eesti tööle 18 uut õpetajat. Neid ootasid Pärnu, Suure-Jaani, Karksi-Nuia, Meremäe, Kiviõli, Keila, Tallinn. Mis ometi silma hakkas, on see, et otsekui olümpiavõitu tõsteti esile: uutest õpetajatest tervelt seitse on noormehed! Nende värbamiseks olid kasutusel ka omaette märksõnad: vastutuse võtmine, liidriks kasvamine jne. Ometi peaks koolmeistri amet olema palju mainekam kui ärimehe või poliitiku oma, nõnda et õpetajakoolitusse joostaks tormi – justnagu praegu joostakse tormi mõnda "eliitkooli".

Muidugi ei ole 200-eurone palgalisa teab mis peibutis, aga annab vähemalt märku sellest, et õpetaja tööd hinnatakse. Ka lasteaiaõpetajad ja koolides-lasteaedades töötavad eripedagoogid; ka muusika- ja muu huvihariduse õpetajad on ühtviisi õpetajad kõik, kelle töö on meie laste arenguks hädavajalik, aga nende töötingimused ja tasu on hoopis omaette teema. Raha, mis haridusse suunatakse, ei ole kulutus, see on investeering tulevikku.

Meie esimesel iseseisvusajal kuulus koolmeister – rääkimata juba koolijuhist – vaieldamatult eliidi, arvamusliidrite hulka. Taastagem siingi järjepidevus ja tõstkem kõigiti ausse õpetaja, kõige tähtsama töö tegija üldse.

24 KOMMENTAARI

s
see palk 10. oktoober 2015, 08:26
millest õpetajate puhul kirjutatakse tuleb vähemalt 1,5 kohaga töötamise eest. Miks sellest ei räägita?! Miks peab õpetaja normaalse palga kättesaamis...
(loe edasi)
h
Haridus on Riigi TÄHTSAIM valdkond, 6. oktoober 2015, 17:43
kui sellega jamada, pole meil varsti ka Riiki.
Otsustajad, kes sellest aru ei saa või NIMME VASTU TEGUTSEVAD, on automaatselt riigireeturid.
Tõestage vastupidist.
Loe kõiki (24)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee