Juhtkiri

Juhtkiri | Õpetaja ei ela õhust ja kiitusest (3)

Õhtuleht.ee, 4. oktoober 2015 18:25
Foto: Andres Varustin
5. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist õpetajate päeva. Paljudes riikides on see tõeline pidupäev, kus õpilased ja nende vanemad tänavad pedagooge tehtud töö eest lillede ja väikeste kingitustega. Haruldane pole ka see, kui õpetajad saavad sel puhul vaba päeva – neid asendavad lõpuklasside õpilased, nagu on traditsiooniks Eestis –, või saab õppetööst puhata kogu koolipere.

Kuigi õpetajate pidulik tunnustamine on kahtlemata tähtis, nagu tehti seda ka eelmisel laupäeval Vanemuise kontserdimajas, kus haridus- ja teadusministeerium kuulutas välja aasta parimad õpetajad ja juhendajad, on oluline, et õpetajad tunneksid ennast väärtustatuna ka aasta ülejäänud 364 päeval ja et seda tunneksid ka need, kes uhkest tiitlist seni veel ilma jäänud. „Palganumbril on alati mingisugune piir ees, tänul ja lugupidamisel ei peaks olema väga suurt piiri ees," nagu ütles haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Kuid see ei tähenda, et õpetajate võitlus parema palga eest poleks õigustatud. Nagu keegi ei ela tegelikult ainult õhust ja armastusest, ei piisa ka õpetajatele vaid õhust ja kiitusest.

Näib, et sellele arusaamale on jõudnud ka valitsusliikmed – koalitsioonipartnerid on kokku leppinud, et aastaks 2020 peab õpetajate palk olema 120% Eesti keskmisest ja mõningast lootust, et sellest lubadusest kavatsetakse ka kinni pidada, andis eelmisel nädalal valitsuselt riigikogule üle antud 2016. aasta riigieelarve eelnõu, mis hoolimata muudest kärbetest avalikus sektoris, näeb ette õpetajate palgafondi kasvu. Paraku ei näinud tavapäraselt tusane haridusminister Ligi õpetajate palgakasvu kommenteerides siiski põhjust liigseks optimismiks, öeldes  riigikogu ees, et lubatud palganumbrist ollakse palgafondi 4%lise suurenemisega praeguse seisuga ikkagi veel maas.

Nagu kirjutab värske võrdõigusvolinik Liisa Pakosta tänases arvamusartiklis, siis õpetajate töö tundub ajaga aina raskemaks muutuvat: kaasas tuleb käia nii õpilaste muutuvate vajaduste kui ka haridusvaldkonna lõputu reformimistuhinaga ning kohustused ja vastutus tunduvad seejuures aina kasvavat, muu hulgas ka seoses Euroopasse jõudnud põgenikekriisiga. Võib arvata, et õpetajad püüavad anda endast parimat, et ka varasemast raskemates oludes kõigega hakkama saada. Valitsus võiks samuti anda endast parima, et temagi teod ei jääks vaid sõnadeks ja kord aastas jagatud kiitusteks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee