Kommentaar

Inga Raitar | Eesti on vaja pühastada! (28)

Inga Raitar, imagoloog, 25. september 2015 19:12
Inga RaitarFoto: facebook.com/inga.raitar
Osalesin Eesti uue brändi väljatöötamise töögrupis "Kultuur ja pärand", kus viis eri huvidega juhuslikult kokku sattunud inimest pidid intensiivsete aruteludega täidetud kaheksatunnise päeva lõpus esitama Eestile edasiviiva ühtse tervikliku lahenduse. Ühtpidi näis, et vabatahtlike kaasamine pani mõtted avatumalt liikuma ja näitas, et enam ei otsustata asju kabinetivaikuses mõnele heale sõbrale "Eesti edendamise" eest suuri summasid eraldades. Teistpidi – ka neis tubades katsub igaüks kuidagi veidi oma konkreetset asja ajada. Suurt pilti ehk nägemust Eestist isegi viie aasta pärast, mis poleks vaid üldsõnaline hüüdlause, on üsna keeruline kokku leppida. Aga äkki on see suur pilt ja brändikõlblik sõnaühend reajupikesena "püha kodumaa" olemas juba meie rahva lauludes?

Lähtudes peaaegu kõigi osaliste poolt õigeks arvatud Valdur Mikita mõttest, võib Eesti täna tõepoolest olla üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ja sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel. Ent mis võiks olla selle teadmise praktiline rakendus? Kuni me ise pole meile olemuslikku päris täpselt sõnastanud, ei saa sellest meie unikaalsusest ka väljapoole teada anda. Kui me ei tea, mis meid ühendab, siis ei oska me seda ka ülejäänutele üldhuvitavaks mängida. Hiljuti käisin kuulamas Briti tippimagoloogi, kellelt küsiti, mida ta arvab Eestist. Arvas, et nagu Herefordshire Inglismaal. Selline vanamoodne, keegi päris täpselt ei tea temast midagi, aga paljud käivad seal hea meelega nädalalõpupuhkustel.

Rahvatarkus igas inimeses 

Valdur Mikita "Lingvistiline mets" sai bestselleriks, kuna tabas midagi, mida me kõik endas aimame, kuid püüdes jõuda "selliseks nagu teised maailma edukate hulgas" enamik unustama kipub. Võõrad mõtted ja teadmised lämmatavad siinsete inimeste ürgse ühendava põhiolemuse, mida me ometi enese defineerimiseks väga vajame. Mis teeb meist rahva ja riigi, kelle säilimine maailmakaardil on oluline? See küsimus on olulisem kui "tulevikubränd". Sellele on vaja vastata just täna, hetkes, kui meid süüdistatakse võõravihas, rassismis, soovimatuses ajaga ja maailmaga koos muutuda. Kuni me pole endale defineerimud, mille poolt me tegelikult oleme, saab igaüks meid oma huvi kohaselt süüdistada millegi tema jaoks siiatoomisväärse vastalisuses.

Pärimuskultuur pole meil veel lõplikult hääbunud. Ja ma ei räägi praegu "murumüts peas kiigel käimisest", vaid näiteks suulise kultuuri üheks olulisemaks komponendiks olnud pärimusmeditsiinist. Ma ei tea Eesti peret, kel poleks kodus kotikest mõne ravimtaimeteega. Rahvameditsiini austamine on vahest üks paremaid etalone, mille järgi hinnata vanade traditsioonide elujõudu. Enne kui uksest ja aknast suurfirmade rahastatud reklaamide abil peale suruv tabletimeditsiin meid orjastab, võime veel uhkelt öelda – eestlane on taimetark rahvas. Isegi kõige linnastunum kontoriinimene teeb vahet kummelil ja kadakal. Maailma mastaabis see juba on midagi! 

Rahvuslik aare igas külas 

Väga paljudele eestlastele on nende maa ja mets, allikad, kivid, puud ja jõed kokku üks püha paik või pühapaikade võrgustik. Sarnaselt meie esivanematega, kes pidasid tuhandeid aastaid pühaks neidsamu paiku. Kui on olemas paigad, mis toestavad sisukat endaga ja endaksolekut, suudab inimene luua endas ja enda ümber terviklikkuse. Pole enam pidetu, killustunud ja ebakindel. Igas külas ja asulas on mingi eriline ja oma looga koht. Igas kohas on kindlasti alles keegi, kes seda lugu teab ja mäletab. See tähendabki, et meie pärimus on veel elus. Aga karta on, et mitte kauaks.

Paljudest pühapaikadest on saanud fiktiivsed vaatamisväärsused või rohtunud mälestised, kus veel nõukaaegsed roostetavad muinsustahvlid märku annavad, et siin kunagi midagi oluliseks peetut vist oli. „Eesti 100" raames tehti "Eesti aarete" leidmise kampaania. Aarete listi sattus, nagu ka brändiväärsete ettepanekute nimistusse, väga erineva taustaga asju. Paiku, mille müümisest ja säilitamisest huvitub mõni konkreetne majandusüksus. Paljud paigad, mille olulisus on teada ehk vaid mõnesajale inimesele, aarete hulka ei jõudnud. Samas on ka need meie rahvuslikud aarded.

Eesti pühastamise idee tekkis ühel pühapaikade uurijate kokkutulekul, kus selle sõna poolkogemata ütles välja folklorist Marju Kõivupuu, rääkides vajadusest vanu pühapaiku puhastada. Keel komistas intuitiivselt õiges kohas. Just see – meid meie rahva aja, loo ja asukohaga siduvate paikade tegeliku pühaduse mälukihtide alt välja puhastamine – ongi pühastamine. See, kui iga kogukond võtab oma kohaliku põlispuu, allika, ohvrikivi taaskasutusse ja korrastab selle ümbruse, varustab viitadega ja talletab sellega seonduvad legendid. Mõelge, milline rahvuslik aardejaht sellest võiks saada meie koolilastele!

Äkki suudab riik "Eesti 100" raames luua kodulehe, kuhu saab kõik need kohad ka koordinaatidega peale kanda ja väikeste selgitavate loojupikestega varustada. Nii nagu "Teeme ära!" talgute koduleht talgukohti ja nende kirjeldusi sisaldab. Poleks vaja isegi suuri investeeringuid, kuid üle kogu meie maa saaksid inimesed endale taas midagi, mis nende juured neid muu maailma jaoks väärtuslikuks muudavad. Riik poleks enam võõrandunud kooslus "neist seal Toompeal, kellele meiega tegelikult toimuv on suva". Riik oleks osa minu toimivast mitmetasandilisest keskkonnast. Püha kodumaa. 

Geniaalsuse tekke koht 

Looduslikes pühakohtades saab inimene vabaks teda kõikjal ahistavatest globaal-universaalsetest tsivilisatsiooni märkidest. Kui meie maailmale tähendusi loovad kodupaigamüüdid kadusid, kadus ühendus mikro- ja makrokosmose vahel ning inimesed moondusid isikupäratuks massiks tehastes, büroodes ja ostukeskustes. Me oleme oma mõtte standardiseerinud nii, et ei tunne enam ise ennast ära. Suudame end defineerida vaid selle läbi, mis me pole. Siit tekibki see "võõravihaks" nimetatu. Me teame, et see pole meie, me ei taha see olla, ja see on ainus, mida me enda kohta teame.

Meie maailmas, millelt on võetud legendide minevik ja kindlana kestev tulevik, on peaaegu kõik olemas peale maailma enda jätkusuutlikkuse. Kestmine tuleb võimest kogeda maailma mitte ainult pealispindselt, vaid sügavamalt ja terviklikumalt. Kuni meil on paigad, mis tekitavad meis terviklikkuse tunde, oleme suutelised vabastama end massikultuuri devalveerivast mõjust, mis paneb meid iseenda tulevikku hävitama. Mis paneb meid jooksma kiire kasu järele, tuues ohvriks kestmise. Mis paneb meid müügibrände looma, unustades, kes selle müügi tegeliku kasu peaks saama.

Aga kõik pole õnneks veel kadunud! Me oleme mingi ime läbi suutnud säilitada oma  looduspühamud koos suvekodude potipõllunduse ja metsas käimise vajadusega, praktiseerides samal ajal linnades angloameerikalikku elustiili. Nüüd on oluline teha nii, et üks – hetkel tugevam ja maailmas enamlevinud – kultuur ei hävitaks meile omast säilinut ja meis loomejõudu alal hoidvat. Selleks ongi vaja Eesti taas pühastada, äratada ellu ja hoida alal kontakt meie inimeste ja nende paikade vahel, mis on taganud meile aastatuhandete vältel ainuomase identiteedi.

Meie pärimusmuusika võidukäik näitab, kuidas on võimalik neid kaht ühendades õngitseda iidsete juurtega rahvakultuurist ideid ja viia need nüüdisaja kultuuriruumis ellu. Lihtsalt sõnastatuna seisneb Eesti eripära kultuuri ja looduse läheduses, keele ja looduse ühtekuuluvuses. Maailma mastaabis on see omamoodi ime, et saame praktiseerida elulaadi, mis suurelt osalt maailmas kadus juba 19. sajandil. Veel suurem ime on, et samal ajal oleme end defineerinud innovatsiooni ja e-riigina, eesrindliku startup-rahvusena. Aga äkki on need kaks kuidagi omavahel seotud?

On ju geniaalsus tegelikult vaid oskus näha teadaolevat seni mitteproovitud viisil. Meie praeguses massikultuurist saastatud maailmas on loovuse puudujääk üks suuremaid puudujääke. Loovuse pähe esitatakse kunstis ja muusikas remiksimist ja efektitsevat eklektika kokkusegamist. "Üks võimalik põhjus, miks globaalkultuuri avastuslik potentsiaal kahaneb, tuleneb sellest, et teistsugusust on vähem," oletab Mikita. Ma nõustun. Ükskõik kuhu minna, me kohtume üha sarnasema teadvusega. Ehk just seepärast suutsid meie rabade ja raiesmike vahel üles kasvanud poisid teha algselt filmipiraatluseks kasutatud failivahetusprogrammist kogu maailma suhtluskeskkondi muutnud Skype'i. Nad ei püüdnud iga hinna eest kuulsaks ja rikkaks saada, vaid märkasid tühimikku turul, üldinimlikku vajadust ja selle täitmise võimalust. 

Omanäolise väärtus 

Äkki me siis ei peakski pürgima "selliseks nagu suured" ja end nende jaoks sarnaseks brändistama, vaid säilitama oma omanäolise, geniaalsuse tekkeks hädavajaliku ja innovatsiooni eelduseks oleva keskkonna. Säilitamiseks pühastama, et ta meil elavana olemas oleks.

Eesti kaotab väga kiiresti oma isikupära, kõikjal – keeles, kultuuris ja looduses. Õnneks ei ole uued kihid veel vanu täielikult hävitanud, vaid lihtsalt kerkinud eelmiste peale. Seega on meil veel lootust hakata oma säilinud sisemise väega üleilmastumise vastu, pühastada vana uue alt välja, nii endas kui ka maastikes meie ümber. Taastades kontaktid looduslike pühapaikadega anname inimestele, sellega aga meie rahvale ja kultuurile, võimaluse kesta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee