Kommentaar

Helle-Moonika Helme | Infosõda pagulaste ümber (26)

Helle-Moonika Helme, EKRE, 22. september 2015, 18:59
Foto: NIKOLAY DOYCHINOV
Rahvast pole õigel ajal piisavalt informeeritud pagulastega seonduvatest positiivsetest aspektidest. Järjest avalikumalt räägitakse vihakõne karistamisest. Ikka selleks, et lõppkokkuvõttes saaks rahva ja tema arvamuse tasalülitada.

Nüüd, kui omavalitsused on kollektiivselt pagulaste vastuvõtmisele pidurit tõmbamas, üritatakse nendesse sisseimbumiseks kõverteid leida. Appi tulevad head ärimehed ja abiorganisatsioonid. Et kui sotsiaalpindasid ei leia, siis üürib riik need vabaturult. Isegi EELK on mängu tõmmatud, pakkudes kirikule võimalust pagulaste aitamise sildi all neile kuuluva kinnisvara maksumaksja ja Euroopa rahaga kordategemist.

Kui nüüd on olemas kõik võimalused vabalt turult pagulasperedele kortereid üürida, siis miks ei ole riigil seda võimekust nende 900 Eesti pere jaoks, keda pangad oma kodudest välja on tõstnud? Miks ei võimaldata neile jaluletõusmist ja uut algust? Kuidas ikkagi on sotsiaalhartaga, mille kõiki punkte me oleme kohustatud täitma pagulaste, kuid mitte Eesti kodanike puhul?

Tegelikult peaks ikkagi välja ütlema, et me impordime endale suures koguses õpitud abitust. Jah, võib-olla mõni üksik leiab endale meelepärast tööd, aga terve mõistus ütleb, et Eestis ei ole see mõeldav, rääkigu poliitikud meile oma roosat udu nii palju, kui tahavad.

Sama kehtib ka ajakirjanduses nii poliitikute kui muidu tuntud ühiskonnategelaste suust kostunud hüüatuste kohta: „Ma võin oma perre võtta ühe orvukese!" Kas te tõesti kujutate ette, et ongi lihtsalt nii, et lähete Tallinna lennujaama, võtate sealt ühe lapse käekõrvale ja viite endale koju? Meie riigis on lapsendamine seadustega nii raskeks tehtud, et üldjuhul tuleb selle sooviga oodata mitmeid aastaid ja läbida põhjalik taustakontroll. Rääkimata rahvusvahelisest lapsendamisprotsessist, mida see tegelikult ju ka on. Tegelikult te teate seda, aga nii tore on ennast meedias ja käimasolevas infosõjas presenteerida kui headuse etaloni ja vooruse verstaposti.

Väga tore on ministrina hõigata – lastega pole muret, nemad lähevad kooli ja lasteaeda ja saavad oma keeleõppe sealt. Kuid kujutame nüüd ette, et Süüriast saabuv nii umbes 14–15aastane laps, kes kodusõja tõttu pole mitu aastat koolis käinud, läheb meie mõistes teise või kolmandasse klassi, sest see tase enam-vähem klapib meie õppekava ja tema oskustega. Paralleelselt hakkab õppima ka eesti keelt. Ma kuulen meie pedagooge ja koolijuhte juba ette oigamas.

Veel on võimalus küsimusi küsida, ilma et need vihakõneks kuulutatakse ja ära keelatakse. Äkki siiski ilustamata rääkida kõigist probleemidest ja kitsaskohtadest, mitte ei raporteeriks meie  edusammudest ja suurest soovist pagulasi vastu võtta. Muidu võib juhtuda, et ühel päeval avaneb meie rahvale sama inetu pilt, nagu Eesti riigi piiril, kui elasime õndsas infovoos, et kõik on korras, aga tegelikult laiutas seal labane võsa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee