Tulutu telerimaks

JÜRI PIHEL 21. jaanuar 2000 00:00
Kord ühe noore majandusajakirjanikuga Haapsalu poole sõites läks jutt televisiooni rahastamise peale. Pärale jõudes ta küsis, kas siis vaataja televisioonile vaatamise eest tõepoolest midagi ei maksa. Küsisin, kas temalt isiklikult on keegi telekavaatamise eest raha küsinud. Noor kolleeg naeris, see mõte tegi talle päris kõvasti nalja.

Milleks maksta?



Eestlane teab, et telerivaatamine on tasuta. Nagu ka raadiokuulamine. Eestlase on jaoks iga elektromagneetiline võnkumine ta ümber tema oma ja vabalt võtta. Maksku kes tahab. See on täna sedavõrd enesestmõistetav, et nimekad ajakirjad avaldavad massitiraazhides õpetlikke lugusid maksuliste telekanalite lahtimuukimisest ja kodumaistel võrgulehekülgedel pakutakse karistamatult müügiks igasugu muukimisvara (näiteks: http://www.online.ee/~sateks). Eestlane teab, et õhus hõljuvad eestikeelsed teleprogrammid on ühisomand. Milleks maksta? Miks maksta millegi eest, mis niikuinii olemas on?



Kaks teletõugu


Eesti asub otsapidi Euroopa teleruumis. Sellises, kus eksisteerivad kenasti kõrvu kaks vabalt kätte saadavat teletõugu. Üks neist on riigi kaudu, suuresti lubamaksudega toidetud avalik-õiguslik ja teine, reklaamist elav kommertstelevisioon. Mõlemad maksab vaataja suurejooneliselt kinni. Tahab või mitte. Ühe otse ja konkreetselt tajutava loa ostmise või maksu maksmise kaudu, teise oma ostukäitumist telereklaamide ajuloputuse läbi seades. Seaduskuulekas eurooplane ei saa iga kord aru, miks tema telerivaatamise eest makstud raha vaid üht liiki kanalitele läheb, samal ajal kui teised ise hakkama peavad saama. Ei saa europlane alati aru, aga maksab. Eurooplane teab, et ilma ei saa midagi. Ja hirm on ka.



ETV kui proovireisija


Kui Eesti seadusandja on ka telekavaataja ja kui ta mõtleb nagu telekavaataja, siis peaks ka tema arvates televisioon igavese jõumasinana ise undama. Undabki. Uue aasta eelarve esimese aruteluni. Siis on maksmise aeg. Ja teleprogrammidest üks, see avalik-õiguslik, muutub äkki kaubaks mida keegi polegi justkui tellinud. Eesti Televisioon tüütuks proovireisijaks, kes ukselt jõuliselt oma kraami pähe määrima kukub. Ja hinna eest, mida ta ise arvab õige olevat. Seadusmeestel hakkab selle häbematuse pärast häbi. Tekivad variandid. Aastast aastasse samad.



Variant üks. Sokutada tüütu proovireisija naabri ukse taha. Lasta tollel kraam ära osta ning pärast seda naabri juures pruukimas käia. Plussid - saad tüütust proovireisijast kohe lahti ja raha jääb ka alles. Puudused - naaber teeb kraami oma käe järgi parajaks, värvib üle ja pruukimisega koos tuleb kuulata lugusid naabrimehe edukast kalapüügist. Variandi ametlik nimi on Eesti Televisiooni erastamine.



Variant kaks. Teha proovireisija igapäevane külaskäik kogu kvartali rahvale kohustuslikuks. Plussid - kõik maksavad, proovireisija on rahul. Puudused - kõik maksavad, keegi pole rahul, siiani sai sama kaupa tasuta. Variandi ametlik nimi on lubamaksu kehtestamine.



Variant kolm. Kõik jääb nii nagu enne. Plussid - kõik jääb nii nagu enne. Puudused - keegi ei ole rahul aga õieti ei maksa ka.



Mured on mujal. Mis teeb ühe teleprogrammi eriliseks, selliseks, et keegi peaks ta eest tahtma raha maksta? Miks peaks riik ta eest tahtma maksta? Miks võiks vaataja ta eest otse maksta? Mida rahvas oma raha eest saab ja millise raha eest mida? Mis saab siis, kui see programm hoopis päevapealt lõpeb? Mida ootab ja tegelikult vajab inimene televisioonilt AD 2000 siin Eestimaal? Kas seda iseenese taastootmise organisatsiooni, neid skandaale ja siplusi, auahneid eneseõigustusi ja hämaraid tehingid, seda lõpmata suurt ignorantsust vaataja suhtes, kuhu tänane Eesti Televisioon on aetud? Või midagi, mis talle tegelikult, tõepoolest korda läheb ja mille oskajaid selles majas veel on.



Lubamaks ei lahenda ega vasta ühelegi peamistest küsimustest.