Kommentaar

Urmas Paet | Proovile pandud Schengeni süsteem (53)

Urmas Paet, Euroopa Parlamendi saadik, Reformierakond, 20. september 2015, 18:16
Urmas PaetFoto: Teet Malsroos
Euroopa põgenikekriisi aeglasel ja vastuolulisel lahendusprotsessil on nii otsesed kui kaudsed mõjud paljudele valdkondadele. Nii on järjest enam löögi alla sattumas ka Schengeni süsteem ehk isikute vaba liikumine Schengeni riikide vahel. Mäletatavasti soovis Eesti väga selle ruumiga ühineda, mis lõpuks õnnestuski. Sellest ajast on Eesti kodanikud Euroopas liikunud võrdsena sakslaste, prantslaste, rootslaste ja paljude teiste Euroopa riikide kodanikega. 

Vaba liikumise iseenesestmõistetavus? 

Samal teemal

Heade ja hästi sujuvate asjadega harjutakse kiiresti ning õige pea hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavalt. Ometi see nii ei ole, ka Eesti kodanike vaba liikumine Euroopas ei ole iseenesestmõistetav. Me oleme juba unustanud paaritunnised passikontrolli sabad Tallinna sadamas Helsingisse või Stockholmi minnes ja tulles. Või autode ja busside järjekorrad Iklas ja Valgas, Ainažis ja Valkas. Teel Saksamaale piirikontroll ja järjekorrad igal piiril: Läti-Leedu, Leedu-Poola, Poola-Saksa. See kõik puudutas lisaks reisijatele ka kaupade liikumise kiirust.

Lisandub Schengeni varjatud osa ehk üleeuroopaline kurjategijate andmebaas ning sellest kasvanud usaldus erinevate ELi riikide ametkondade ja inimeste vahel. See kõik on otsene ja nähtav kasu nii eestlastele kui kõigile eurooplastele. Rääkimata kaudsest positiivsest mõjust ehk Euroopa seesmise ühtsustunde tugevnemisest ja seda just reisijate ehk igaühe tasandil.

Euroopat tabanud põgenikekriisiga pole seni hästi toime tuldud. See on kaasa toonud Kreeka ja Ungari allaandmise ning korrektselt dokumenteerimata põgenike lubamise teistesse Euroopa riikidesse, ennekõike aga Saksamaale ja Austriasse. Et olukord kontrolli alla saada ning taastada ülevaade sellest, kes põgenikena Euroopasse on tulnud ning siin liiguvad, on Saksamaa teatanud ajutisest piirikontrolli kehtestamisest Austriaga. Paraku on seda sammu asutud tõlgendama Schengeni süsteemi lõpu algusena.

Nii Saksamaa kui teised põgenike liikumise surve all olevad riigid peavad seda meedet kasutama selgelt ajutiselt kuni olukorra stabiliseerumiseni ning lähtuma Schengeni põhimõttest, et piirikontrolli ajutiseks taastamiseks peab olema tõsine põhjus.  Ajutine piirikontroll oli vajalik kehtestada, et lõpuks saada ülevaade neist inimestest, kes on Euroopasse põgenikena saabunud. Tuleb selgeks teha nende taust ja päritolumaa, et algatada ametlik protseduur, mis lõpeb varjupaigataotluse rahuldamise või tagasilükkamisega.

Seda kõike tulnuks teha juba selles ELi riigis, kuhu põgenikud esimesena saabusid, kuid Kreeka ei saanud õigel ajal teiste ELi riikide abi, mistõttu ei suudetud kõiki saabunud põgenikke registreerida ning neile esmane peavari anda. Loodetavasti seda lõpuks nüüd tehakse ning EL suurendab oluliselt tuge Kreekale ja Itaaliale, et põgenike registreerimine ning esmane peavarju andmine toimuks just neis riikides. See on ainuke võimalus lõpetada spontaanne ja inimväärikust kaotav põgenike rändamine Euroopa riikide vahel. See on võimalik aga ainult juhul, kui kõik ELi riigid panustavad olukorra stabiliseerimisse. 

Solidaarsus ei puuduta vaid Schengenit 

Saabuvate põgenike puhul on oluline tuvastada, kust ja miks nad tulevad. Euroopa Liidus varjupaiga saamine on põhjendatud juhtudel, kui tegemist on tõesti selgelt sõjapõgenike või poliitiliste pagulastega, kelle elu kodumaal ohus on. Viimasel ajal on aga hüppeliselt kasvanud ka näiteks Lääne-Balkanilt ja mujaltki pärit inimeste arv, kes soovivad ELi pääseda majanduslikel põhjustel. Need inimesed saadetakse üldjuhul oma kodumaale tagasi, sest varjupaiga saamiseks ELis põhjust pole.

Varjupaiga taotlemine ning selle saamine on põhjalik protsess, kus ka dokumendid kaotanud või neist vabanenud inimeste päritolumaa tehakse kindlaks peensustesse mineva küsimustiku ning muude andmete kogumisega. Seega oma koduriigi kohta valetamine üldjuhul siiski ei toimi.

Ka Eestis on kõlanud üleskutseid, et peaksime oma piiridel passikontrolli taastama. Ma ei näe selleks praegu ühtegi põhjust. Esiteks pole märgata, et Euroopas seni liikuvad põgenikud oleksid võtnud massiliselt nõuks Kreekast läbi 12 riigi Eestisse püüelda. Lisaks võib eeldada, et pärast viimaste nädalate šokki hakkavad Kreeka ja Itaalia saama ELilt piisavat tuge, et suuta kõik saabuvad põgenikud registreerida, et nende võimalik ümberpaigutamine teistesse Euroopa riikidesse oleks kontrollitud ja legaalne.

Teiseks, iga Schengeni riigi selgelt põhjendamata ja ebaadekvaatne otsus nii-öelda igaks juhuks piirikontroll taastada oleks pikk samm Schengeni lõpliku kokkukukkumise suunas. Lisaks praktilistele ebamugavustele ja hüppeliselt kasvavale ajakulule reisimisel nõrgestaks see kogu Euroopa Liitu põhimõtteliselt. Eestile oleks see aga väga kahjulik ja ohtlik. Sest kui Schengen kaob, siis miks peaks jääma tööjõu vaba liikumine?

Kui solidaarsus peaks Schengeni kadumise kujul  tugeva hoobi saama, siis miks peaks üleüldine solidaarsuse vähenemine jätma puutumata näiteks ELi eelarvepoliitika ja toetused vaesematele liikmesriikidele või ka ühtse julgeolekupoliitika näiteks Vene suunal, kus juba praegu mitu liikmesriiki ajaksid parema meelega teistsugust poliitikat? Samas hoiab neid tagasi solidaarsuse vajadus mitmel muul teemal, näiteks põgenikekriisi lahendamisel ja eelarvepoliitikas. Seega on kõik kõigega seotud.

Nii nagu kogu põgenikekriisile reageerimise osas ei tasu Eestil ka Schengeni piiramisel üle reageerida. Meie olukorda see kindlasti paremaks ei teeks. Iga samm Euroopa Liidu sisese koostöö nõrgestamiseks muudab ka meie ehk Eesti olukorra hapramaks. Olgu see heaolu kasvu või julgeoleku osas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee