Eesti uudised

SAVISAAR: Minu haiguse lugu – mu laste energia andis mulle elutahte! (55)

Pealinn, 14. september 2015, 09:08
Edgar Savisaar taasiseseisvumispäeva peol Foto: LAURA OKS
"Alguses ütlesid arstid, et tõenäosus ellu jääda on mitte rohkem kui 5-10%," meenutab linnapea Savisaar ajalehes Pealinn imelist paranemist rängast haigusest. "Vastav põletikunäitaja oli mu veres üle 600 milliliitri, kuid inimene sureb siis, kui see on üle 300."

Tuli mõte kirjutada lugu minu selle kevad-suve haigusest ja jala amputeerimisest. Paljud sõbrad on seda mulle soovitanud. Ülesanne osutus aga keerukamaks, kui ma esialgu ette kujutasin. Olin ju ise suurema osa sellest ajast teadvuseta olekus ja pean nüüd toetuma rohkem oma lähedaste tähelepanekutele, nagu nemad seda keerulist aega mäletavad.

Selle loo esimese osa kirjutasin Tartu haiglast, teine osa veel lisandub ja see on taastumisest Ida-Tallinna haiglas. Seda viimast oli kergem kokku panna, sest sellest on mul rohkem isiklikke (ja eredaid) mälestusi.

Niisiis – minu haiguse lugu.

Samal teemal

Nagu väike kassikriimustus

Kõik algas kriimustusest jala peal, mida justkui kass oli tõmmanud küüntega. Selline kriimustus on tavapärane ja üldjuhul ei minda selliste asjade pärast veel arsti juurde. Ei läinud minagi! Oli mingi sügelus, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Ajasin rahulikult oma linnapeaasju, muu hulgas käisin ka ühel rahvusvahelisel kongressil Bangkokis. Hiljem kahtlustati isegi, et sain seal mingi pisiku, aga lõpuks veenduti, et see ei olnud nii.

Kagu-Aasiast tagasi tulles tundsin juba esimesel õhtul külmavärinaid. Pidasin seda aklimatiseerumisest tingituks. Esmaspäeva, 16. märtsi hommikuks oli palavik all ja ma tundsin ennast päris hästi. Teisipäeval, 17. märtsil maeti minu vana sõpra Eino Baskinit ja ma käisin teda ära saatmas. Pärast matust sõitsin Hundisilmale, tundsin end päris kehvasti. Uuesti tõusis kõrge palavik ja parem jalg hakkas tunda andma.

Teisipäeva õhtul külastas mind üks minu arstist sõber. Vaatasime koos ka jala üle. See oli turses ja tegi kõvasti valu. Kolmapäeva hommikul sõitsin Jõgevale. Sealse haigla peaarst oli minu kauaaegne sõber Peep Põdder, kes varemgi on mind tervise suhtes aidanud. Seal selgus, et kõik elulised näitajad on halvas seisus. Soovitati Tartusse, Maarjamõisasse. Mina arvasin, et aega on küll, puhkan veel päeva Hundisilmal ja siis sõidan kas Tartu või Tallinna arstide juurde. Näib aga, et minu optimistlikust arvamusest suurt ei hoolitud, ja kiirabi viis mind Tartusse.

Lapsed tulid igast ilmakaarest

Seal hinnati seisund raskeks, öeldi, et järgmised 24 tundi on otsustavad. Mind pandi tilgutite alla ja määrati antibiootikumide ravi. Tol ajal arvasid arstid, et mul on kopsupõletik, ja uskusid, et neljapäeva hommikuks pöörab kõik paremaks. Tegelikult halvenes öösel olukord kordades. Sai selgeks, et mul on tugev veremürgitus, täheldati elundipuudulikkuse kasvu, lakkasid töötamast neerud, probleeme tekkis ka kopsude ja maksaga. Eriti kartsid arstid, et mu süda ei pea vastu, sest kümmekond aastat tagasi olin infarkti läbi põdenud.

Diagnoositi, et haiguse põhjuseks on lihasööjabakter, mis käitus väga agressiivselt. Hiljem olen uurinud, et see bakter on Euroopasse tulnud Kariibi mere piirkonnast, kõige rohkem ohvreid on see nõudnud Saksamaal, aga on ka Eestisse surma kaasa toonud.

Minu lapsed üle kogu maailma, hakkasid kohale sõitma. Maria tuli Pakistanist, kus ta töötab diplomaadina, Edgar tuli Haagist ja Rosina Inglismaalt, kus nad õppisid üks bakalaureuse- ja teine magistriõpet. Vanem poeg Erki, kes on riigikogu liige, temal oli kõige lühem tee tulla Tallinnast. Kohale tulid ka Siret Kotka, Priit Toobal ja Raimond Kaljulaid, et raskel hetkel minu juures olla. Seadsid ennast sisse Tartu kesklinnas asuvas Londoni hotellis ja käisid iga päev haiglas.

Iga hingetõmme oli võit

Kriitilistel hetkedel olid kõik lapsed ümber minu. Edgar oli seal kolm nädalat, Erki käis iga päev Tallinnast Tartusse. Nad sisendasid elujõudu ja tahet hakkama saada, et mitte alla anda ja edasi võidelda. Neil oli omavahel kokkulepe, et minu juuresolekul ei nuteta, kuigi ka mina nägin neid pisarates. Isegi siis, kui ma olin teadvuseta, istusid nad voodi juures ja püüdsid mind turgutada. Kuulsin sellest tagantjärele, sest olin juba narkoosi all, viibisin ligi kaks nädalat kunstlikus koomas, kus mind püüti eri preparaatidega elus hoida. Oli selge, et iga tund, mil suutsin hingata, töötas minu kasuks. Peaaegu iga päev viidi mind operatsioonilauale, jalale tehti korduvaid sisselõikeid ning sel moel püüti bakterit hävitada.

23. märtsil ehk esmaspäeva hommikul tuli kokku konsiilium, kuhu kuulusid Peep Talving traumakirurg, meditsiiniteaduste doktor traumakirurgia alal, õppejõud Lõuna-Kalifornia ülikoolis Los Angeleses; Marko Murruste Tartu Ülikooli kliinikumi üldkirurg ning arstiteaduskonna kirurgialektor; Joel Starkopf, Tartu Ülikooli kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja ja ülikooli arstiteaduskonna dekaan; Liivi Madisson, Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud; Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktorant ja mitmed teised arstid. Mulle on räägitud, et seoses minu raske seisundiga kutsuti enneaegselt puhkuselt tagasi mitu tugevat meedikut. Esimestel öödel olevat voodi kõrval istunud kaks arsti ja püüdnud mind turgutada.

Alateadvuse uskumatu unenägu

Lõpuks jõudsid konsiiliumile kogunenud arstid järeldusele, et tuleb otsustada, kas "jalg või elu". Hiljem on meedias kirjutatud, et valiku pidid tegema minu lapsed, aga päris nii see ei olnud. Neid pigem informeeriti olukorrast, aga otsustasid ikkagi meedikud. Ma ei tea, kuidas ma ise oleksin arvanud, kui valiku oleksin pidanud tegema. Ilmselt oleksin aru saanud, et ilma selle lõikuseta poleks bakteri hävitustööd suudetud peatada. Nii et suurde pessimismi ma ei langenud, kui sain teada, et olen jalast ilma. Kahtlemata olin kurb ja õnnetu, et pean oma elu teistmoodi elama hakkama. Kuid see elu ei tundunud mulle sugugi haletsusväärne. Mind ei olnud otsustamise juures, sest olin narkoosis ja nägin ilusaid unenägusid.

Unenäos rääkisin ma korduvalt inimesega, keda tegelikult sain tundma alles pärast teadvusele tulekut. Küllap neid unenägusid oli veelgi, aga rohkem ei mäleta.

Ajakirjanike tung voodiveerele

23. märtsi ennelõunal viidi mind järjekordsele operatsioonile, selleks et mu elu päästa. Alles 29. märtsil, kuus päeva hiljem, avasin ma esmakordselt silmad.

Suureks abiks oli Raimond Kaljulaid, kes võttis oma hooleks suhtlemise ajakirjandusega. 23. märtsi pealelõunal korraldas Raimond koos Priit Toobali ja arstidega pressikonverentsi, kus nad informeerisid avalikust sellest, mis seisus on Savisaare tervis. Selle pressikonverentsi video on tänapäevani üleval Delfis.

Kuidas käitus meedia? Kahjuks oli üks esimestest ajakirjanduse pealetungidest ebaeetiline ja amoraalne. Mulle on jutustatud Postimehe ajakirjaniku ja ajakirjandusõppejõu Priit Pulleritsu hüsteerilisest kirjutisest, kus ta pahandas selle üle, et teda ei lubatud Savisaare voodiservale intervjuud võtma ega fotografeerima. Väga nahaalne ja rumal.

Pärast pressikonverentsi asi paranes, sest ajakirjanike seas oli inimesi, kes said aru, kui tõsine olukord oli. Mulle on räägitud, et mõnel ajalehtel oli valmis kirjutatud ka järelehüüded. Ma ei tea, kas see niimoodi oli, aga võib-olla küll. Pressikonverentsil informeeriti ajakirjanikke olukorrast avameelselt, ka jala amputeerimisest elu päästmise nimel. Sellisest otsesuhtlemisest oli tõesti abi.

Tänu kõigile, kes mu päästsid

On küsitud, kas ma ka võimlesin või mingeid muid harjutusi tegin lihaste kärbumise vältimiseks. Tegelikult ma ei saanud võimelda, sest igast liigutusest kardeti kõige hullemat. Esimestel päevadel pärast teadvusele tulekut suutsin liigutada ainult pisikest sõrme. Tahtsin Tallinnasse – lihtsalt koju. Tartu arstidele ja abistavale personalile olen südamest tänulik, nad andsid oma parima ning tõid mind tegelikult teisest ilmast tagasi. Tipparst Peep Talving käis nädal aega iga päev ise oma kätega minu haava ümber sidumas ning haige olukorda kontrollimas. Alles pärast seda sõitis ta Tartust ära, kui oli veendunud, et asjad liiguvad paremuse suunas.

Mäletan õdesid ja põetajaid, kes püüdsid minu olukorda igat moodi leevendada. Mulle on meelde jäänud üks hea õde Virge, kes mind sageli aitamas käis. Aga seda loetelu võiks pikendada.

Kahjuks Tallinnasse tulek venis, sest mitu korda lõi veel välja kopsupõletik ja mind ei lubatud transportida.

Juurdepääs minu palatile oli piiratud, peale laste ja lähedaste inimeste lubati sinna väga väheseid. Peamine sõnum, mida püüti edasi anda nii teadvusele kui ka alateadvusele, oli see, et ei tohi alla anda. Mõned mu sõbrad siiski ületasid kõik tõkked ja lubati korraks ka palatisse. Minu asetäitjad linnavalitsuses Kalle Klandorf, Taavi Aas ja Merike Martinson, asetäitja parteis Kadri Simson, sõbrad Liina Oja, Triin Lukk, Paavo Pettai ja Jüri Ennet, volikogu esimees Kalev Kallo. Minu alter ego´d Aadu Must ja Siret Kotka olid praktiliselt kogu aja haiglas.

Lõpuks saabus see päev, millal mind Maarjamõisa intensiivravipalatist toodi ära Tallinnasse. Tartu ja Ida-Tallinna haiglad tegid head koostööd, ka transportimisel. Ajaleht Postimees oli kolm kaamerameest varitsema pannud, aga pilti nad ei saanudki. Ja mida seal oligi pildistada! Läksin haiglasse, kui kaalusin 104 kg, selleks päevaks, kui lahkusin sealt Tallinnasse, oli jäänud 70 kg. 12. mail tõi Tartu Kiirabi juhatuse esimees Ago Kõrgvee – seesama arst, kes mu Tartusse oli viinud – mu tagasi Tallinnasse. Järgmises loos kirjutan taastumisest Ida-Tallinna keskhaiglas Ralf Allikvee ja tema kolleegide käe all.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee