Uudised

Eesti poliitilise kultuuri mõjuritest 2.  

1. august 1997 00:00

REIN VEIDEMANN

Kes meist pole kuulnud midagi divide et impera ("jaga ja valitse") põhimõttest. Väidetavalt toonud selle mõiste poliitilisse leksikasse 1829. aastal prantsuse ajaloolane ja literaat Prosper Mérimée ( diviser pour régner ). Hiljem sai see Inglise koloniaalpoliitika deviisiks.

Selle sisuks on vallutatud rahvaste, riikide või ka ühe riigi sees eri piirkondade või huvirühmade lahushoidmine kas lubaduste ja privileegide jagamise või siis nende üksteisele vastandamisega.

Paradoks on aga selles, et see põhimõte võib osutuda kõlblikuks või koguni hädavajalikuks ka valitsejatele endile. Peame siis rääkima olukorra valitsemisest, asjaolude jagamisest ja ärakasutamisest nii, et kasutaja ise pääseb olukorra peremeheks. Minu meelest on eesti poliitiline ajalugu divide et impera äraspidise, s.t. rõhujate ja valitsejate vastu kasutamise ilmekas näide.

Kui rahvuslik liikumine hakkas 1870.-80. aastatel politiseeruma, siis tuli eestlastel mitut puhku kohalikust baltisaksa võimust möödahiilimiseks apelleerida Vene keskvõimule ja vastupidi. Kohalik kas või vormiline kollaboratsionism aitas säästa isetegutsemise õigust. Seesuguses laveerimises ei puudunud oma risk ja dramaatika, nagu osutab Johann Voldemar Jannseni kinnimakstud kokkuleplus sakslastega Postimehe toimetamisel. Et see põhimõte toimis veel sajandi algulgi, sellest on meeldejääv kirjanduslik jälg Mauruse näol, kes pidi saksa keeles vene asutustes eesti asja ajama.

1980. aastate teisel poolel leidsid vanad nipid taas kasutamist ja võin öelda, et see ei olnud teadlik valik, vaid kollektiivse mälu juhitud poliitiline vaist, mis käskis toimida nii, nagu toimitigi.

Perestroika algul olid Eesti kohalikud võimurid paavstist usklikumad ja nii tuli näiteks IME kaitseks, aga ka ajaloo avalikustamiseks Moskvale viidata või koguni sealseid edumeelseid demokraatidest intellektuaale (Galina Starovoitova, Juri Afanasjev) kohale tellida. "Laulva revolutsiooni" harjal kasutasid rahvusdemokraadid oma ideede läbisurumiseks nii EKP lõhenemist, selle eestimeelse tiiva vastuseisu Moskvale kui ka kogu pingevälja, mis valitses interliikujatest rahvusradikaalideni.

Rahvarinde valimisvõit ja pääs Toompeale 1990. aasta märtsis polnud sugugi enam ülekaalukalt üksmeelse elektoraadi teene - selleks ajaks oli Rahvarinne juba jagunemas erakondadeks -, vaid "jaga ja valitse"-taktika oskusliku rakendamise tulemus.

Mõnesuguse paisutusega võib kogu Toompead Eesti riigi võimukeskusena pidada selle põhimõtte arhitektooniliseks sümboliks: saksa rüütelkonna lossi vastas seismas vene õigeusu kirik, Eesti valitsus otsuseid vastu võtmas oma kunagiste vallutajate ja põliste rivaalide pärandi keskel. Mitmel meist on olnud võimalus kogeda seda paradoksi kogu oma eheduses.

Pean silmas Boriss Jeltsini esimest ja seni paraku ainsaks jäänud visiiti Tallinna Toompeale 1991. aasta jaanuaris. Tulevane Venemaa president kutsus sealt siis Vene sõdureid üles mitte alluma oma komandöride käsule sekkuda relvaga Balti vabanemisliikumisse. Ta tegi seda kohalike impeeriumimeelsete juuresolekul, nende ees ja neile silma vaadates.

Leedust alguse saanud verevalamise eskaleerumine peatati Tallinnas Toompeal valitsuse istungisaalis. Seda meie lähiajaloo kriitilisimat hetke pole piisavalt hinnatud. Mutatis mutandis oli see aga ka meie "jaga ja valitse"-poliitika üks tipphetki.

"Jaga ja valitse" põhimõte on kasutamist leidnud ka eesti sisepoliitikas. Arvatavasti ma ei eksi, pidades selle ala meistriks Edgar Savisaart. 1995. aasta märtsis viis ta osava manööverdamisega Reformierakonna ja Isamaaliidu vahel valitsusliitu Keskerakonna. Ja kuigi ta oskas pool aastat hiljem selle parlamendipoliitika klassikasse kuuluva käigu maha mängida, pääses kogemus taas kord maksvusele pärast viimaseid kohalikke valimisi, kui Savisaar kavaldas Tallinna volikogus üle nii oma partnerid kui ka oponendid.

Ta kuulsaks saanud "olukorra kontrollimine" põhineb suuresti võistlevatest erakondadest ja nende liidritest täiusliku informatsiooni valdamisel ning selle realiseerimisel kas lõksu seadmiseks, nende vahele tüliseemne külvamiseks või nende sidumiseks endaga.

Tasapisi on teisedki erakonnad hakanud Savisaare oskusi üle võtma ja kasutama neid ta endagi vastu. Selles, mida mõned dramaatilisemad poliitikud nimetavad Savisaare ja Keskerakonna isoleerimiseks, näevad pragmaatikud lihtsalt vajadust hoida ühe suurema ja isikukesksema erakonnaga distantsi. Jagada ja valitseda!

Eesti poliitikas näikse esialgu kõlbavat kõik võtted, mis viivad võimule. Divide et impera on üks mängulisemaid ja seetõttu ka vähem taunitav. Ometi näeksin meeleldi, et see põhimõte leiaks enam rakendust meie välissuhtluses kui koduses võimuvõitluses. Sest suurte riikide huvide ja meelemuutuste pööristuultes on see minu meelest parim, mida suudame vastu seada ja milles saaksime end iseseisva riigina kõige paremas mõttes teostada.

Ükskõik, kas nimetada seda diplomaatiliselt "Eesti initsiatiiviks" või "poliitiliseks gateway ks", tegutsemise sisu jääb samaks: vastandlike huvide enda kasuks pööramine ja keerulistest olukordadest terve nahaga väljatulemine.