Kommentaar

Einar Ellermaa | Kas eestlane on kõva peaga eriline võõravihalemb? (25)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 11. september 2015, 18:58
Foto: TEET MALSROOS
Algklassides õppis minuga ühes klassis poiss, kelle kohta nii õpetajad kui ka lapsevanemad ütlesid, et tal on kõva pea. Sellest kehvast olemisest ja alalisest manitsemisest tekkis tal niisugune trots, et ta hakkas teistele halba soovima ja rõõmu tundma, kui kellelgi halvasti läks.

Seoses pagulaste aina massilisema tungimisega Euroopasse levib meedias kuvand, et mõni rahvas on kõvema peaga ja sallimatum kui teised. Isegi paljud meie rahvuskaaslased, enamasti noored, manitsevad meid, et me ei oleks nii kuradi rassistlikud. Selline manitsemine tekitab paljudes inimestes trotsi nagu õpetajate hoiak kõva peaga koolipoisis. Mitte need teistmoodi inimesed, vaid viis, kuidas meile näpuga näidatakse ja meid käsutatakse, tekitab trotsi.

Samal teemal

Eesti inimene ei ole rassistlikum või suurem võõravihalemb kui mõne teise rahvuse esindaja. Iga rahvuse seas on igasuguseid inimesi. Eesti inimene on kindlasti umbusklikum, aga tal on selleks tuhat korda rohkem põhjust kui sellise riigi kodanikul, kus keegi pole näinud sõdu, massirepressioone ega sundassimileerimist.

Ükski inimene, kui ta oskab lugeda ja loetust aru saab (viimane oskus väheneb kiiresti, aga see on teine teema), siis loeb ta peale selle, et me saame endale tublid töötajad, ka seda, et ISIS teatas 4000 võitleja Euroopasse saatmisest või et endised narkoärimehed on nüüd spetsialiseerunud ülitulusale põgenikeveole.

Vati sees elavad Euroopa tipp-poliitikud pole avastanud seost, miks eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, ungarlased, tšehhid, slovakid on halvad, aga näiteks rootslased, sakslased, prantslased, hollandlased head. Huvitav, mis seos see küll on? Kolm korda võib arvata, kaks viimast  ei loe.

Vahel juhtub nii, et viskad palli õhku, see kaob ära ja unustad selle, siis aga kukub see sulle mitme kuu pärast pähe. Nii jagati mulle Facebookis mu 5. juuni artiklit, mille pealkiri oli „Pagulastest: me kardame, et midagi on pöördumatult kadumas". Mõte oli see, et me ei karda ju teistmoodi inimesi, vaid me kardame, et esimese pagulasterühma vastuvõtt on ühe pöördumatu protsessi algus. See oli aeg, kui ametlikud isikud imestasid, kuidas mõni Eesti inimene 150 kuni 200 pagulase saabumise pärast nii leili on läinud. Eks vist sellepärast läksid leili, et neil tiksus kuklas järgmine kvoot ja nüüd see tuligi. Pluss 373. Nüüd hakkab kuklas tiksuma järgmine kvoot ja see võib olla veel suurem.

 

Põgenike seas levib info, et Saksamaa ootab neid

Miks suurem? Soome suurim ajaleht Helsingin Sanomat kirjutas, miks just nüüd on tung Euroopaase plahvatuslikult kasvanud ja miks see ei vaibu. Ainuüksi Süüria naaberriikidesse on kodusõja eest põgenenud neli miljonit inimest. Sõja lõppu ei paista ja inimesed on kaotanud lootuse koju naasta. Põgenikelaagrites pole neil tulevikku, sest nad ei saa tööle minna. Samas on laagrite asukohariikidel mõõt täis saamas ja neil pole laagriasukate Euroopasse siirdumise vastu midagi. Põgenikke kihutab teele ka laagrites viimasel ajal leviv info, et Saksamaa võtab nad avasüli vastu. Nad teavad päris hästi  Euroopa riikide sotsiaalsüsteeme ja oskavad rõhuda euroopalikele väärtustele nagu Euroopa poliitikudki. Nad oskavad nii paluda kui ka nõuda.

Samas ei ole usuliselt lähemad ning rikkad riigid Katar, Kuveit, Bahrein, Saudi Araabia, Omaan ja Araabia Ühendemiraadid võtnud ametlikult vastu mitte ühtegi põgenikku. Ega kavatsegi võtta, sest kardavad terrorismiideoloogia levimist oma riiki. See oleks oht turvalisusele ja lõpuks valitsustele.

Inimmassid on suured ja suured on ka panused. Europoli andmetel maksab Liibüast laevaga Lampedusa saarele sõit 4000 dollarit, Türgist Kosi saarele 2000 dollarit ja Türgist mööda maad Saksamaale 12 000 dollarit.

 

Töö käib, aga tööd tuleb kogu aeg juurde

Euroopasse on jõudnud siiani kõigest ligikaudu 250 000 põgenikku. See on veel tühine arv. 1992. aastal liikus Jugoslaavia lagunemise aegsete sõdade tõttu Balkanilt mujale Euroopasse 672 000 inimest.

Viimastel aastatel on neli miljonit inimest Süüriast põgenenud lähiriikidesse, kust on nüüd alanud massiline liikumine Euroopase. Veel kaheksa miljonit on seni põgenikud Süürias endas. Ja Süüria pole kaugeltki ainus lähtemaa. Nii et neid on veel palju tulemas.

Euroopa on nüüd nagu vana maja, mille keldrisse imbub vesi. Mida teeb eurooplane? Ta ostab kummiülikonna ja panged ning hakkab vett välja kandma. Kui on ruumid kuivaks saanud, istub rahulolevalt diivanile ja ütleb, et see endas euroopalikke väärtusi kandev töö on nüüd tehtud. Päev hiljem avastab ta tohutu suureks üllatuseks, et jälle on sama palju vett kui eile. Eurooplane asub jälle tööle. Ülehomme tabab eurooplast täpselt samasugune superüllatus. Jälle on sama palju vett asemele tulnud. Ega muud, kui tuleb hakata korraldama kõrgel tasemel nõupidamisi, kuidas varustada ka naabrid kummiülikondade ja pangedega ning kaasata ka nemad vee väljakandmisse.

Iga uus päev toob aga superüllatuse – vesi on tagasi. Korraldatakse taas kõrgel tasemel nõupidamine. Uueks teemaks on mure, et kõik ei ole vett kandes lõpuni hoolivad ja euroopalikke väärtusi austavad. Mõni tassib vett justkui liiga tõrksalt. Nende suhtumise euroopalikumaks muutmiseks otsustatakse teha koolitusi. Mõni naaber tuleb aga hoopis välja mõttega, et tegelikult peaks maja vundamendi väljastpoolt veekindlaks ehitama, sest muidu ei lõpe veevool mitte kunagi ja iga päev algab superüllatusega. Selline mõte on absoluutselt liig ja euroopalike väärtuste jultunud jalge alla tallamine. Korraldatakse uus kõrgel tasemel nõupidamine, kuidas näidata koht kätte ja panna euroopalikult mõtlema südametud inimesed, kes soovitavad veevoolu takistada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee