Reis

Kuus ööpäeva rööbastel ehk Kuidas ma Moskvast rongiga Vladivostokki sõitsin (4)

Karoliina Vasli, 12. september 2015, 07:00
Foto: Vida Press
Birobidžan Kaug-Idas: 9150 kilomeetrit Tallinnast. Seisan rongi kõrval, väsinud nägu peas. Ajavööndid vahetuvad nii kiiresti, et ma ei tee enam ööl ega päeval vahet. Ilmselt paistan minust paar meetrit eemal seisvatele sõduritele kui teiselt planeedil. Mida teeb üksik tüdruk siin, endal taskud punnis? Seal hoian nii ööl kui ka päeval sokki tuhandete rubladega, passi ja telefoni. Ilma nendeta ma ilmselt Vladivostokki ei jõuaks, veel vähem tagasi Tallinna.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ajas paar aastat tagasi minema, kui teatasin kolleegile suure suuga, et tahan läbida ühe ropsuga teekonna Moskvast Vladivostokki. Transsiberi raudteel kulub 9259 kilomeetri läbimiseks 143 tundi ja 50 minutit (põhimõtteliselt kuus ööpäeva).

Kamraad pakkus ka ennast kampa, aga teoreetiliseks plaaniks see jäi. Kuni sel kevadel otsustasin Kaug-Idas üksi ära käia. Mõni tuttav küll hoiatas, et tüüpilise kurja lääne ajakirjanikuna ma viisat ei saa, aga nii hull lugu siiski pole. Peagi oli bürokraatia kadalipp läbitud, rongipiletid taskus ning öömaja ja lennupiletidki tagasi Tallinna olemas.

Põhitoiduks kiirnuudlid

Augusti algul, kui Eestis tikuvad ilmad juba vägisi ilusaks, astun mina pühapäeva pärastlõunal Pirita asemel Balti jaama poole. Mind ootab Tallinna–Moskva rongis platskaart ehk avatud vagun. Naiivselt loodan restoranvagunis keha kinnitada, ent seda polegi. Õhtusöök piirdub kiirnuudlitega, kõrvaseks nostalgiline podstakannikus ehk metallümbrises olev klaasitäis teed. Tol hetkel ma veel ei tea, et sellest kujunebki mu rongielu põhimenüü. Esiteks on see odav ning teiseks on igas vagunis samovar.

Sõit Moskvasse kestab 18 tundi, reis Moskvast Vladivostokki ligi nädal. Rongi sisenedes palun õnnejumalat, et saaksin endale sõbralikud kupeekaaslased. Esmalt ulatabki käe naeratav Edward, kelle üks vanem on hiinlane, teine ameeriklane. Ta näeb välja minust noorem, ent hiljem selgub, et tähistab tuleval aastal juba 40. sünnipäeva (mina söön tuleval aastal kringlit 28. korda).

Ma ei saagi aru, millega ta täpselt tegeleb, aga igatahes on ta elanud Tokyos, New Yorgis ja Hongkongis. Teate küll, see ilus plastfassaad, kus elad hirmkallis uhkes korteris, sõidad iga hommik täiskiilutud metroos tööle ehk oma punkrisse mõnes pilvelõhkujas. Mu uus tuttav on sellest elust väsinud ja plaanib Euroopasse kolida.

Edward on aga veendunud, et mina olen vene filoloog, kuna suudan suhelda meie kupeekaaslaste Ljuba ja Tatjanaga – keskealiste vene prouadega, kes lähevad Baikali äärde puhkama. Tegelikult ma pigem imestan, kuidas nad mu algelise keeleoskuse juures üldse viitsivad minuga purssida. Prouad suhtuvad nii minusse kui ka Edwardi väga emalikult. Võileivad, salatid, kartulipuder, pasteet, pirukad... Sellest saaks söönuks pool kompaniid. Hiljem selgub, et külmkotis on Tatjana isegi kala kaasa võtnud.

Paar esimest päeva lähevad ludinal. Nižni Novgorod, Kirov, Perm, Jekaterinburg, Tjumen, Omsk, Novosibirsk, Krasnojarsk. Rong kihutab täistuuridel ja ma tunnen end kui keset geograafiaõpikut. Loodus on küll üksluine ja okasmets kasvab mu kodukandiski, ent selles lõputuses on midagi võluvat ja ajaloo näitel ka alistamatut. Venemaad ei suutnud vallutada ei Napoleon ega Hitler.

Raudtee-äärsed linnad meenutavad laiendatud Lasnamäed, ainult kirikutorne torkab rohkem silma. Seevastu külad oma külg külje kõrval seisvate majakeste ja aialappidega mõjuvad armsalt.

Briti poissmees: Nimeta baari ikka mäletan

Esimestel päevadel igatsen internetti. Wifi on rongis tundmatu nähtus ja andmesiderändlusega internetis käies poleks mingi probleem paari päevaga 500–600 eurot maha surfata. Õnneks pakuvad Facebookist palju huvitavamat seltskonda nii kohalikud kui ka turistid. Näiteks kohtan Barcelonast pärit paarikest, kes üritab oma suhet sütitada ja rännakutega Hiina välja jõuda. Restoranvagunis istub üksik neiu Berliinist, nina eneseabiõpikus. Ta hülgas hästimakstud töö Google'is, et end reisides taasavastada ja septembri teiseks pooleks jõuda Aafrikasse, et seal vabatahtlikuna jätkata. Ei puudu ka iirlane James, kes Tallinna ööeluga sina peal. „Oli vist mingi, ee," meenutab ta ühte kõrtsi. „Nimeta baar?" James muheleb: „Jep, just."

Värvikast seltskonnast hoolimata hakkan tasapisi väsima. Magama lähen alati samal ajal, aga hommikul on kell Moskva omaga võrreldes taas tunnikese edasi nihkunud (Vladivostoki ja Moskva ajavahe on 7 tundi). Harjumist nõuavad ka rongielu venepärased reeglid. Või täpsemalt kohalik kapitalism. Restoranvagunis maksab õlu 200 rubla (2,94 €), kui oled ebaviisakas, siis 300 rubla (4,41 €). Prae võib saada 1500 rubla (22 €), ent samas ka 400 rubla (5,8 €) eest. Kohvi ja tee saab kätte napi euroga. Esimesed päevad olen õnnetu, et pole võimalik duši all käia. Vagunites on pisikesed tualetid, kus raske käsigi kraani ja kraanikausi vahele mahutada...Fantaseerige, kuidas seal pea pesemine välja näeb. Õnneks kuulen kolmandal päeval nii-öelda rongilegendi - töötajate vagunis on dušš. Ime osutub tõeks, ühe korra taks on 200 rubla. Tõesti, kõik on võimalik rahaks ümber arvutada.

Reisile vahetasin kaasa 350 eurot, mille eest sain 22 000 rubla. Kuna rahakott ajaks tasku punni, hoian raha soki sees, kõrvale topin passi, teisele poole telefoni. Vagunisaatja räägib hirmulugusid, kuidas turistid on hooletuse tõttu rahast ilma jäänud. Või takka hullem – mõni naiivitar on läinud raudeejaamas maha, uudistanud ringi ja maganud rongi väljamineku maha. Läheb siis politseisse, nood võtavad rongimeeskonnaga ühendust ja järgmises peatuses tõstetakse ka tema asjad maha. Mis asjadest ja turistist edasi saab, on rongirahvale küsimärk. Ent mind need jutud eriti ei hirmuta.

Õige rongipidu: viin voolab ojadena

Kõik kulgeb ladusalt justkui mängus reis ümber maailma, kui pidevalt täring kuute näitab. Pisut teine reaalsus saabub kolme päeva pärast, kui Irkutskis (5153 km Moskvast) lähevad maha peaaegu kõik turistid, et suunduda edasi Mongooliasse või Baikali äärde. Lahkuvad ka mu vahvad tädid Tatjana ja Ljuba. Mind kallistades poetab Ljuba paar pisaratki.

Peagi maandub mu naabriks kolm meest. Üks neist marsib ka südapäeva ringi, ülakeha paljas. Ent muidu on seltskond sõbralik. Venemaal kehtib reegel – kui sa ise oled sõbralik, suhtutakse ka sinusse sõbralikult. Ühel õhtul Tšitaa kandis (üle 6000 kilomeetri Moskvast), poetab restoranis töötav Anja, et tal on 26. sünnipäev. See tähendab, et pakutakse kurki ja viina, taustaks mängib vene muusika. Olen juba rongielus nii kogenud, et oskan isegi oma lemmikbändi lugu lunida – Kino! Ja seejärel Serebro... Peolauas suudan isegi vene keeles tavapärasest rohkem rääkida. Vähemasti nii mulle tundub. See on ka ainuke öö, kui julgen reisi ajal napsutada ja unustada vagunisaatja õuduslood oma asjadest ilma jäänud turistidest.

Üks naine poetab mulle rongis, et pole eal Moskvas käinud – rikkurite linn, mis sealt otsida. Samas popkultuuriga ollakse Kaug-Idas vägagi kursis. Minu kõrvalkupeeski elab teismeline poiss, kel seljas One Directioni pildiga särk ja käes tahvelarvuti.
Viimane ööpäev rongis venib ja venib. Kuna und ei tule, mängin iseendaga trips-traps-trulli. Jah, see on täitsa võimalik! Kuus ööd-päeva rööbastel on räsinud ka mu välimust. Segase unerütmi tõttu võiks mu nägu kuuluda neiule, kes 24 tundi jutti pidutsenud. Rääkimata jalgadest. Minu ülemine koht pole mingi lastevoodi, kuhu viib armas redel. Kangelaslikult turnides olen suutnud endale vägevad sinikad hankida.

Venemaa oma San Francisco

Kohal, viimaks kohal! Vladivostokis on mul paariks päevaks üüritud väike korter kõrghoones (Eestiga võrreldes väga mõistliku hinnaga). Naudin miljonivaadet lahele, ümberringi kerkivad majad mägede peal, taustaks suured sillad. Enam kui venelasi märkan hiinlasi ja jaapanlasi, tihti kuulen ka inglise keelt. Vladivostokki nimetatakse ka Venemaa San Franciscoks.

Tagasi lendan Aeroflotiga. Teenindus on laitmatu ja söök maitseb nagu pärissöök. Mõni tuttav uurib hiljem, miks ma tagasi rongiga ei tulnud. Põhimõtteliselt oleks see sama, kui vaadata läbi pikk draamafilm ja see siis aegluubis tagasi kerida. Ilmselt oleks siis ka reisikiri hoopis teistes varjundites sündinud.

Kohustuslikud reisikulud:

Viisa ja kindlustus: 72 eurot
Rongipilet Moskva–Vladivostok: koht neljakohalises kupees maksab 300–400 eurot (sõltub ostmise ajast); avatud vagunis 200 euro ringis.
Ööbimine Vladivostokis: öö hostelis algab 10, hotellis või korteris 40–50 eurost.
Lennupiletid Vladivostok–Moskva–Tallinn umbes 300 eurot.

Maailma pikim raudtee – Ligi 9300 kilomeetrit liipreid ja rööpaid

Aastatel 1891–1916 ehitatud Moskva–Vladivostoki magistraali tähtsust on võrreldud Suessi kanali rajamisega, enne seda oli suur osa Siberist ja Kaug-Idast ülejäänud Venemaast justkui kui äralõigatud. Rohelise tule raudtee ehituseks andis tsaar Aleksander II, aga pärast 1881. aasta atentaati hakkas projekt venima.
Raudtee ületab 16 suurt jõge, muu hulgas Volga, Oka ja Jenissei.

Raudtee on mänginud olulist rolli ka sõjaajaloos. Vene-Jaapani sõja ajal (1904-1905) oli see alles ühesuunaline, mis võimaldas jaapanlastel palju kiiremini edasi liikuda ja samas venelased ei suutnud oma varustust korralikult vedada. Teise maailmasõja ajal oli ühendus juba korralik. Just Kaug-Idas ja Siberis olid paljud tootmistehased, kus valmistati tanke ja muud varustust, mis siis Euroopasse rindele saadeti. Ajaloolased on arutlenud, kas ilma raudteeühenduseta üldse oleks suutnud Stalin Hitleri seljatada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee